Keskkonnakomisjon kohtus Kihnu kaluritega
Riigikogu keskkonnakomisjoni väljasõidu istungil oli teemaks Kihnu rannikumere kalavarud ja püügipiirangud.
Annely Akkermann esineb Kihnu Rahvamajas saare kaluritele
17. mail ammendus Pärnu rannapüügi räimekvoot ja samal päeval kohtusid Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmed Kihnu kaluritega. Kaluritega nõupidamisel Kihnu rahvamajas arutati saarele lähedaste kalavarude majandamist. Rahvakoosolekul osalesid ka Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome ja Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna kalapüügi korralduse ja andmete analüüsi büroo juhataja Gunnar Lambing.
Keskkonnakomisjoni liige Annely Akkermann, kes oli kaluritega kohtumise peamine eestvedaja, ütles nõupidamise alguses, et tema toetab individuaalkvootide seadmist. „Aga ma ei hakka kindlasti võitlema ühtegi võitlust ilma, et see oleks kalurite kindel soov. Seekordse koosoleku eesmärgiks ongi selgitada seda, mis on Kihnu kalurite soov ja kõige mõistlikum lahenduse viis olemasoleva kala koguse välja püüdmiseks,“ ütles Akkermann.
Kihnu ahvenapüüdjate arvates võiksid nad kasutada mõnevõrra väiksema silmasuurusega nakkevõrke, kui kalapüügieeskirjadega lubatud. Praegu on lubatud ahvenapüügiks kasutada nakkevõrku minimaalse silmasuurusega 70 mm. Ain Soome sõnul püütakse lubatust peenemasilmaliste võrkudega väiksemaid kalu, kellest suur osa pole jõudnud veel kordagi kudeda ja nende väljapüüdmisel ei saa kalavarud taastuda.
Soome sõnul uuritakse Kihnu rannikumere kalavarusid järjepidevalt alates 1997. aastast standartse metoodikaga. Selleks kasutatakse standardseid nakkevõrke silmasuurusega 34. 43, 50, 60, 66 ja 76 mm. 2006. aastal lisati veel 28 mm silmasuurusega võrk, et saada varajasemaid andmeid ahvenapõlvkondade kujunemise kohta.
Katsepüüke tehakse Kihnu rannikumeres vähemalt 30 erinevas kohas sügavustes 2 kuni 8 meetrit. Katsepüükides domineerib nii arvuliselt kui kaaluliselt ülekaalukalt ahven, järgnevad räim, kiisk ja lest. Seire andmetele toetuvalt ei moodustunud aastatel 2008 ja 2009 Kihnu rannikumeres arvestatavaid ahvenapõlvkondi. Tulemuseks oli 2011. aasta töönduspüügi saagi langus ning see avaldus ka sama aasta seirepüükides, kus mõõduliste ahvenate arv langes.
Kuna Kihnu vetes 2008. ja 2009. aastal moodustunud ahvenapõlvkonnad olid looduslikel põhjustel väga nõrgad, siis koosneb Soome kinnitusel Kihnu vete ahvenapopulatsioon hetkel peamiselt noortest kahel eelmisel aastal koorunud isenditest.
Johannes Leas tegi ettepaneku lasta võrgusilm vabaks ja lubada väiksema võrgusilmaga püüki, lõpetada merel kalameestele peetav jaht ning kontrollida kokkuostjat. Mehed selgitasid, et ei taha sugugi lubamatu ja lubatu piiril pidevalt riskeerida. Nende sooviks on ennekõike ikkagi oma tööga pere kindlustamine, aga võrgusilma suurus laskvat sobivad kalad lihtsalt läbi lipsata. Võrgusilma suurus peaks suutma jätta kihnlase ellu ja olema samas selliselt valitud, et kõiki kalu välja ei püütaks.
Johannes Leas soovitas võtta traalimise võimaldamist vähemaks, sest see oleks tema hinnangul täiesti õigustatud otsus.
Eelmise Riigikogu koosseisu keskkonnakomisjoni liige Mark Soosaar meenutas, et 2010. aasta kevadel rõõmustas teda Euroopa kalanduskogu seisukoht vähendada tööstuslikku kalapüüki ja suurendada rannapüüki Euroopa Liidus. „Tööstuslik kalapüük ei loo uusi töökohti juurde, aga rannapüügis luuakse uusi töökohti,“ selgitas Soosaar, kelle sõnul on rannapüük Eesti kalurile eluline küsimus. Seetõttu soovitas ta tänastel seaduse tegijatel rohkem juurutada pilootprojekte väikesaartele või eraldi kalurkondadele, sest Liivi lahel leidub valukohti päris mitmeid. „Miks ei võiks olla individuaalkvoote ja eraldi kvoote kalurkondadele? Miks ei võiks näiteks räime kvoote omavahel ise jagada? Individuaalkoote võiks ka järgnevasse aastasse üle kanda,“ pakkus Soosaar mõtlemiseks erinevaid võimalusi.
Küsimusele, kas riigi valitus saaks näiteks Kihnule ja Manijale otsustuse korras anda ühe kindla kvoodi, vastas Soosaar, et Vabariigi Valitsus on selleks lausa kohustatud. Põhjuseks on 2002. aastal Manija ja Kihnu saarte UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmine ja vastavasse dokumenti kirjutatud põhimõte. „Selleks, et see kultuur säiliks, on tarvis tagada alustegevus ja alustegevuses on esimesena nimetatud kalandust, teisena põllumajandust ja kolmandana alles naiste käsitööd,“ tuletas Soosaar kümne aasta tagust otsust meelde.
Püügikeeld jõustus ajal kui räim polnud sel aastal veel suurtes kogustes Kihnu vetesse jõudnudki. Seetõttu jäi Kihnu kalurite räimesaak kasinaks. Kalurid võtsid ühise seisukoha selles, et olukorras, kus Kihnu randa jõuab räim hiljem kui Pärnu randa, peaks neile eraldatama eraldi räimekvoot. Selline otsus võimaldaks kihnlastel oma kvoodi piires korraldada püüki vastavalt räimeparvede liikumisele Kihnu vetesse.
Keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Lukas toetas Kihnu kalameestele püsiva püügikvoodi kokku leppimist, sest kohalikule kogukonnale on kalasaak elulise tähendusega. „Kui kalapüük on paljudele ainuke võimalik töö, siis sõltub saagist ka elu võimalikkus saarel. Mandril võib leida muudki tööd, aga saarel see nii ei ole,“ jagas Tõnis Lukas kalurite muret.
Raido usutleb Annely Akkermanni Kihnu raadio jaoks
Samal teemal:
