Õpilaskonverentsil esinenud Sindi Gümnaasiumi õpilased Maarika Buht ja Ilja Kuvšinov

Aukülalistena olid konverentsile kutsutud spordisangari pojad Aleksander, Juhannes ja Mihkel, kellest viimasel ei õnnestunud kohal viibida, aga ta kirjeldas oma isa eelnevalt antud usutluses väga südamlike sõnadega. Sindis elavad Aleksander juunior ja Juhannes vastasid konverentsil esitatud küsimustele. Konverentsi juhatanud ajalooõpetaja Lembit Roosimäe ütles, et Sindi paistab ajaloolises vaates silma tugevalt esile kerkiva sportliku võimekusega mitte ainult maakonna tasandil, vaid kogu riigi ulatuses ja uued tähed on praegugi ilma tegemas. Isiklike soojade mälestustega tervituse saatis konverentsil osalenutele spordiveteran ja Aleksandri lähedane sõber Heldur Käärats, kellel samuti ei osutunud kohalviibimine võimalikuks.

Esimesena astus kõnepulti Ilja Kuvšinov, kes kordas üldtuntud fakte, aga lisas ka vähem teada olevat ja esitas ka täiesti uut, nagu näiteks usutlus poeg Mihkliga. Aleksander Kask sündis 21. augustil 1902. a. endises Tammiste vallas popsi peres. Isa Andrese ja ema Anna kasvatada oli kuut last: Maria, Oskar, Arnold, Aleksander, Elmar ja Salme. Pereisa oli linakaupmees ja ema müüs Räämal asuvas toidupoes. Sinti elama asudes pidi pere mahtuma vabriku kasarmu ühetoalisesse korterisse. Isa töötas villase pesuriide saalis ja ema kraasimise osakonnas. Kõik lapsed õppisid Sindi koolis. Aleksander läks varakult tööle. Esmalt töötas kütteplatsil, kus pidi kohale parvetatud palgid ja propsid jõest välja õngitsema, kaldast üles vedama, saagima, lõhkuma ja virnastama. Muidugi kasvatas raske füüsiline töö muskleid. 18-aastaselt asus Aleksander tööle vabriku sitsiosakonda. Sport asus noorte seas au kohal. Tegeldi kergejõustiku, maadluse, jalgpalli, tõstmise ja ujumisega. Aleksandrile oli eriti meelepärane ujumine ja tõstmine. Tõstetreeninguteks sai ta eeskuju oma vanematelt vendadelt Arnoldilt ja Oskarilt. Harjutati vanas seltsimajas, kus Oskar Hendrikson noori juhendas. Aleksander oli töölisnoorte spordiühingu Rammula järglase spordiselts Kalju üks asutajatest. Aleksandri õe Salme mälestustest saab teada, et ta armastas väga muusikat. Vennad mängisid lakkamatult grammofoni ja kõige agaram kuulaja oli Aleksander, kellel endal aga erilisem musikaalsus puudus. Salme oli see hakkaja ja julge naine, kes Nõukogude okupatsiooni kestel peitis ja hoidis ligemale pool sajandit Kalju lippu, mis Kalju taastamise tähisena tagastati klubile 1990. aasta 21. jaanuaril.

Martaga abiellumise järel sündisid Aleksandri perekonda Aleksander juunior (1931), Juhannes (1933) ja Mihkel (1934). Kahjuks jäid lapsed varakult emata ja isale tuli appi vanaema Anna.

Kuvšinov peatus ka pikemalt Juhannese mälestustel oma isast, mida siin pikemalt ei korda, kuna sellest on juba varem kirjutatud. Vaata siia klikkides.

Poeg Mihkel meenutab oma isa kui väga hea, tööka ja lahke inimesena, kes armastas palju unistada ning ei peljanud sellest ka teistele rääkida. Mõnikord olevat Aleksandri unistused olnud isegi liiga julged ja teostamatud. Aleksander oli väga avala loomuga ja võis kõikide teiste suud „lukku rääkida“. „Isa austas väga inimesi, kellel oli oma arvamus maailmast ja kõigest muust. Ta armastas väga meie ema kuigi isa sellest palju ei rääkinud. Ta oli väga abivalmis ja toetas meid palju!“ Aleksander suri Tartus 31. märtsil 1965. aastal ja maeti Sindi kalmistule vastavalt tema soovile 1940. aastal vägivaldselt suletud Kalju lipu (koopia) all. Alates aastast 2000 tähistatakse maikuu viimasel laupäeval sportlase mälestust tema nimelise tõstmise mälestusvõistlusega.

Eesti tõstmise meistrivõistlused algasid 1921. aastal. Kuvšinov tegi tagasivaate Aleksandri eelsesse aega. Raskejõustiku Eesti triumfi alguseks võib lugeda 110 aasta taguseid sündmusi, mil toimusid maailmameistrivõistlused Riias 1902. aastal ja kui maadluse maailmameistriks tunnistati Georg Lurich. Samal aastal rebis ta parema käega 12 korda järjest 70 kg ja surus lamades 180 kg. Esimesena eestlastest püstitas maailmarekordi Georg Hackenschmidt 1989. aastal Viinis vasaku käega 82,5 kg rebimises. Sindist võrsunud Karl Utsar on püstitanud kahe käega rebimises viis maailmarekordit. Lurichi vägitegude ajal sündinud Aleksander oli Eesti tõstetraditsioonide jätkaja.

Millised tõstmisviisid kehtisid? Aastatel 1921-1926 ja 1929-1935 oli kavas 5 tõsteviisi: ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega surumine, rebimine kahe käega ja kahe käega tõukamine. Aastatel 1927-1928 ja alates 1936-st (mujal maailmas alates 1928) peeti kolmevõistlust: kahe käega tõukamine, surumine ja rebimine. Alates 1973. aastast on jäädud üksnes kahe käega tõukamise ja rebimise juurde.

Maarika Buht tegi ettekande, mis pakkus põnevust tõsistele spordihuvilistele. Siinkohal piirduks sellega, et Aleksandri kuulsusrikas võitude seeria leidis aset aastatel 1925-1939: 14 Eesti meistritiitlit, 16 Eesti rekordit, 17 Pärnumaa meistritiitlit, Amsterdami olümpiamängudel 1928. aastal 14.-15. koht, esimene Pärnumaa kuldmärgi kavaler, ekstraklassi kuldmärk. Rekordite raamatus on Aleksander Kask oma nime jäädvustanud järgmiste tippsaavutustega: surumine – 86,25 kg, rebimine – 82,5 kg, tõukamine – 110 kg. vasakuga rebimine 67,5 kg. Kolmevõistluse kogusumma 272,5 kg ja viie tõste summa 405 kg. Kui võrrelda toonase jõumehe tulemusi tänapäevastega, kuuluks ta praegugi tegijana parimatest parimate seltskonda.

Siinkohal väärib erilist esile tõstmist Maarika Buht, kes on Juhannese käe all treeninud tõstmist ja teeb Sindi tõstespordi järjepidevuses uut etappi luues au kunagisele eelkäijale. Maarika saavutuste lahtrist võib leida üle poolesaja nimetamisväärse tulemuse, millega ta jõuliselt tõstepõrandal edasi pürgib.

Lembit Roosimäe küsis, milline on riigis praegune tõstespordi üldine tase. Juhannes Kask ütles, et on olnud tippaegasid ja mõõnaperioodi, kuid hetkel saab kõnelda keskmisest arengust. Vaadeldes noorte edusamme Tallinnas, näeb ta tõstespordis uut tõusvat tendentsi nii Euroopa kui maailma tasemel. Repliigina ütles kooli direktor Ain Keerup, et Maarika Buht on juba nime teinud ja pole välistatud, et näiteks 70 aasta pärast peetakse õpilaskonverents Sindis tema saavutuste meenutamiseks.

Juhannes Kask vastas küsimusele saalist, kes on tema õpilastest lootust andvamad, et üheks nimeks on kindlasti Andres Vaet. Sellel noormehel lisandus iga aastaga 22 kuni 27 kg juurde. Juhannes Kask ütles, et Andres asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli ja lubas jätkata samaaegselt Sparta klubis, kuhu on koondunud riigi parimad.

Veel rääkis Juhannes Kask sellest, et pole tähtis, kus praegu Sindist võrsunud noored alustatuga jätkavad. Oluline on teada, et Sindist on lähtunud läbi aegade väga võimekaid sportlasi raskejõustikus, kergejõustikus ja teistel aladel. Ja kui leidub uusi huvilisi tõstespordi vastu, siis palus ta neid saata enda juurde. Nii kaua kui tal jätkub elu ja tervist, soovib treener panustada noorte tõstesporti.

Tunti huvi ka sellest, millist sporti on harrastanud Aleksander Kask juunior? Vastuseks saadi: jooksmine, maadlus ja poks. Siiski pole tänane Sindi Linnavolikogu esimees nüüd enam nii pühendunud spordile, nagu tema vend. Aga püsib siiski veel praegugi täiesti vankumatult ka uiskudel. Aleksander Kask kasutas oma isa iseloomustamiseks Sindist pärit Heino Siiguri kirjutatud mälestusteraamatus öeldud sõnu: „pätudes olümpiamängudele“. Sellega tahtis ta rõhutada tõsiasja, et mitte vahendid ega olud pole peamised tippsaavutusteni jõudmiseks. Kindel tahe ja sihipärane tegevus viivad üksnes eesmärgile.

Varem toimunud Sindi Gümnaasiumi õpilaskonverentsid:

Samal teemal:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid