Annely Akkermann mõtlikult mittetoimiva Sindi paisu kalatrpi juures

Algatusrühma Sindi pais kutsel kogunes täna mõnikümmend mõttekaaslast Tori vallas asuva Pärnu jõe Oore kärestiku äärde, kus kõneldi poliitikutega, vesteldi lõhejõe haldamisest, lasti vette 2094 lõhemaimu ja anti allkirju Tori-Oore 27. septembri koosoleku resolutsioonile.

Tegusa päeva kordaminekuks panustas suuresti algatusrühma liige Kalev Kiisk, kes lubas oma talu maale toimeka seltskonna ja lõi ka ise koos abikaasaga kõiges innukalt kaasa. Kiisk rääkis, et selles talus on kiiska ja teisi kalu sajandeid enne teda püütud. Ka lõhet ja loodetavasti taastuvad juba lähemas tulevikus lõhe kogusedki kunagiste aegade tasemele.

Selleks aitab kaasa eelmisel aastal alustatud lõhemaimude Pärnu jõkke laskmine. 7. ja 8. oktoobril jätkatakse tegevust Tori valla piirides asuvatel sobilikel kudealadel Oore, Virula, Songa, Levi, Jõesuu kärestikel, kuhu lastakse 68 000 lõhemaimukest.

Resolutsioonile koguti allkirju

Päeva avasõnas ütles algatusrühma liige Raul Sarandi, et vahepealsel ajal, mis on viimasest kohtumisest samas asukohas aastaga möödunud, pole mingit olulist edasiminekut Sindi paisu küsimuses toimunud. Sarandi tutvustas kohalviibinutele ettevalmistatud järjekordset resolutsiooni tõdemusega, et rahvaalgatusrühma organiseeritud rahvakoosolekute osalejate allkirjastatud pöördumised pea 6 aasta jooksul Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Vabariigi valitsuse poole Sindi paisu mahavõtmise taotlusega on jäänud vajaliku tähelepanuta. Vastukirjad on formaalsed, ei enamat.

„Meie taotluse peajoon on olnud ja on jätkuvalt paisu sundriigistamise nõue, seejärel selle lammutamine ja looduslähedase kärestikuga asendamine.Koosolekutel on osalenud ka Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti esindajad, kohalik linna- ja vallavõim, Riigikogu keskkonnakomisjoni liige. 19. märtsi koosolekul meid toetanud Pärnumaa Omavalitsuste Liit esitas Keskkonnaministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele omapoolse samasuguse sisuga avalduse.

Keskkonnaministeeriumi ja valitsuse poliitilise tahte puudumine, juhtivatel ametikohtadel olevate isikute tahtlik pidurdav tegevus paisu sundriigistamisest hoidumisel, selleks seadusandluse mittemuutmine riigistamist võimaldavaks jm, on viinud Sindi paisuprobleemi lahenduse kohtus käimistega teadmata kaugele, EL kehtestatud vastavatest tärminitest mööda.“

Seejärel tehti kirjas teatavaks koosoleku otsus, mis taotleb Keskkonnaministeeriumilt forsseeritult vajalike seaduste muutmise eelnõude välja töötamist ja seadusmuudatuste algatamist, mis keelaks igasuguse paisutamise ja elektritootmise lõhejõgedel ja võimaldaks paisude sundriigistamist. Otsuses viidatakse konkreetselt kahele Veeseaduse paragraafile, samuti Keskkonnavastutuse seaduse ja Kinnisasja sundvõõrandamise seadusele, mis vajavad täiendamist.

Viimaks kirjutatakse otsuses: „Kui kolme kuu jooksul ei ole Keskkonnaministeerium eelnimetatu heaks samme astunud, kui puuduvad veenvad sellealased tegevused, võtab algatusrühm mõjutusvahendina kasutusele alternatiivsemad meeleavaldusvormid, sh ka eelolevate Riigikogu valimiste kampaanias osalemise.“ Viimane ei tähendavat siiski mitte uue erakonna loomist.

Maavanem mõistab algatusrühma kibedust

Pärnu maavanem Andres Metsoja ütles kommentaariks, et tema ametipositsioonilt ei ole tal võimalik väga midagi ette võtta, aga toetab algatusrühma tegevust. Metsoja pidas kahetsusväärseks, et seni on riik tänase tähtsa probleemiga intensiivsemalt tegelemise asemel eelistanud muud. Näiteks on riik pidanud oluliseks lubada avalikes kohtades alkoholi tarbida, samuti luuakse täiendavaid võimalusi samasoolistele oma elu korraldamiseks jne. Kuna Sindi paisuga tegelemine on tekitanud pidevat pingestatud olekut, mõnikord ka kibedaid hetki või lihtsalt teravaid elamusi, siis otsustas maavanem teha tavatu kingituse algatusrühma peamisele eestvedajale Hans Sollile.

Lühikeste sõnavõttudega esinesid veel Pärnumaa Omavalitsuste Liidu üldkogu esimees Meelis Kukk, Sauga vallavanem Priit Ruut, ihtüoloogia ja kalanduse teadur Martin Kesler, kes kõik ühes või teises vaates toetasid HEJ rajamise vastast hoiakut ja kalade vaba ülespääsu loomist.

Käsi pulsil

Kuna kutsututest viibis keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus töövisiidil välismaal, siis oli ootuspärane, et tema asemel vastaks tipp-poliitikuna paisu puudutavatele küsimustele Riigikogu Keskkonnakomisjoni ja Riigieelarve erikomisjoni liige Annely Akkermann. Seaduseid loova kogu liige uskus, et tänane mõttekaaslaste kogunemine Kiisa tallu tõi kindlasti kõige suuremat kasu Pärnu jõe kalavarudele. Mõne aja pärast märkavad sellest tulu ka harrastuskalamehed ning kalasööjad. „Loodetavasti sirguvad täna vette lastud lõhedest mõned suureks ja jäävad püsivalt Pärnu jõkke elama ning hakkavad edaspidi ise kärestikel kudema.“

Ta ütles sedagi, et kalakaitsjad, nii Riigikogus kui ka Keskkonnaministeeriumis, vajavad kogukonna mõistmist ja toetust. „Kogemused laiast maailmast on näidanud, et kõige parem looduskaitse on kogukonnale toetuv looduskaitse, mis tähendab, et need inimesed, kes seda ressurssi kasutavad, tänasel juhul kalastajad ja kohalikud elanikud, on kõige paremad kalavarude kaitsjad.“ Akkermann tundis head meelt, et Pärnu jõkke kudema siirduda soovivatele kaladele on tekkinud oma ühtne ja hästi informeeritud kogukond, mis ühendab nii kalateadlased ja keskkonnaametnikud kui ka harrastuskalastajad ja kohalikud elanikud.

Akkermann peab algatusrühma järjekindlat „käe pulsil hoidmist“ väga tänuväärseks. „Minu jaoks on nad tõelised kodanikuühiskonna esindajad kõige eeskujulikumas mõttes. Nende seisukohad on teaduslikult põhjendatud ja vaimsus kõrge.“ Ta mõistab nende kärsitust: „13 aasta jooksul on praktiliselt tehtud vähe, kuid bürokraatias on siiski pikk samm edasi liigutud. Valminud on mahukad uurimused keskkonnamõjude hindamiseks ja Keskkonnaamet on jõudnud arusaamisele, et ei saa anda luba hüdroenergia tootmiseks Sindi paisul. Eesti Vabariigi Põhiseadus näeb ette õiguse pöörduda kohtusse, kui isik leiab, et tema põhivabadusi ja -õigusi piiratakse. Just seda õigust on paisu omanik kasutanud ja ülejäänud peavad nüüd ootama kohtuveskite jahvatamist, sest me tahame elada õigusriigis.“

Noomitus omanikule

Milliseks hindab Keskkonnakomisjon Keskkonnaministeeriumi panust Sindi paisu küsimuse lahendamisel?

„Minu arvates on Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet toimetanud hoolsalt – on hinnatud keskkonnamõjud, on otsustatud hüdroenergia tootmise mittelubamine, on täiendatud seadusandlust. Keskkonnaamet peab kohtuvaidlust avalikes huvides kalavarude kaitse ja kudealade laiendamise eest. Ma pigem tunnustaksin Keskkonnaametit visa edasiliikumise eest ja noomiksin paisu tänast omanikku oma kohustuste täitmata jätmise eest,“ ütles Akkermann, kelle arvates on kohtuvaidluse ainus sisuline mõte eraomaniku hüvitise suuruse määratlemine.

Ta on kindel, et ühel päeval otsus sünnib, aga see teostuks kiiremini osapoolte kokkuleppel. „Kahtlemata makstakse hüvitis eraomanikule maksumaksja rahast, seetõttu peab Keskkonnaamet olema läbirääkimistes hüvitise üle vägagi kokkuhoidlik.“ Akkermanni isikliku arvamuse kohaselt on paisu hind 1 euro, sest omaniku kohustus on tagada kalade läbipääs kudealadele, mille saavutamiseks tuleks väga palju investeerida. „Kui saab selle kohustuse riigile üle anda 1 euroga, et riik saaks teha kalakaitselised investeeringud, siis minu arvates tuleks omanikul seda teha.“

Akkermann on selgesõnaline Sindi paisul hüdroenergia tootmise vastane ja nõuab kalade kudealadele pääsu tagamist. Kas selleks on Sindi pais vaja maha võtta või rekonstrueerida kärestikuks nii, et teatud maani paisutus säilib, selles küsimuses tal seisukohta ei ole. Lahendus jäägu tema sõnul kohaliku kogukonna ja hüdroinseneride leida.

Looduskaitseliidu kalakaitse Pärnu jõe üksus

Huvipakkuv oli Akkermanni poolt välja käidud mõte looduskaitse liidu asutamisest. „Idee moodustada vabatahtlike looduskaitseinspektorite organisatsioon, andis mulle paar aastat tagasi üks Võrumaa mees, kes ütles, et ta heameelega sekkuks kui näeb Läti piiri ääres röövpüüdjat või –kütti, kuid tal ei ole selleks vastavat koolitust ega ametitunnistust.“

Idee ei ole maailmas uudne. „On teada, et kõige parem looduskaitse on kogukondlik looduskaitse, mis on ju väga loogiline, et loodust kaitsevad need inimesed, kes selle keskel konkreetselt elavad. Eesti on nii väike riik, et me ei suuda kunagi pidada suurt armeed, ei sõjamehi, päästjaid ega ametnikke. Meie, eestlased, peame väga palju ära tegema vabatahtlikus korras, hoides ennast vormis nii praktilises kui teoreetilises mõttes.“

Akkermann tõi näiteks Päästeameti, kes näeb viimastel aastatel suurt vaeva vabatahtlike päästjate võrgustiku loomisega. „Ma arvan, et nad on ainuõigel teel.“ Akkermann leiab, et Eesti looduskaitse peab kolima paberilt ja kontorist loodusesse ning seda ei ole võimalik saavutada teisiti kui vabatahtliku kogukondliku looduskaitse süsteemsel arendamisel. Täna testisin seda ideed esimest korda avalikkuse ees, sest see seltskond Pärnu jõe ääres oli minu arvates just looduskaitseliidu kalakaitse Pärnu jõe üksus.“

Samal teemal: