Annely Akkermann tuleb Tervise keskuses toimuvale Väärikate ülikooli loengule ilma valimisreklaamita

Üsna juhuslikel asjaoludel sisenesin  Pärnu Tervise kultuurikeskusesse Annely Akkermanniga üheaegselt. Akkeramann saabus esinema vastavalt mullu sügisel Väärikate ülikooliga kokkulepitud esinemiskavale. Mina tulin seepärast, et istuda pressile eraldatud kohale ja kirjutada nähtust-kuuldust kokkuvõttev ülevaade. Vanusepoolest võiksin olla ka üks Väärikate ülikooli tudengitest, aga ei ole ülisuure hulga huvitatute tõttu sellesse nimekirja mahtunud.

Vaatamata sellele, et mul on aastaid üle 60, ei ole ma veel kordagi taibanud ennast pidada vanuriks. Millegipärast tõrkus keel isegi saja-aastast August Puustet nimetama vanuriks, kuigi tulenevalt kõrgest east olnuks see täiesti loomupärane. Veel tunamullu suvel sammus ta 4. juunil Pärnus Rüütli tänaval sinimustvalget lipukest hoides kõigi teiste pidupäevalistega ühte sammu. Mullu jaanuaris lahkus ta igavikuteele, aga kõndis lõpuni sirge seljaga Pärnu tänavatel ja osales järjekindlalt Väärikate ülikooli loengutel. Tema mõistus töötas ülimalt selgelt ja mälu ulatus võrdväärselt hästi nii kaugesse aega kui lähiminevikku.

Alari Rammo eksitas telesaate vaatajat üsna paljude asjadega ja mitte positiivsuse suunas. Rammo ütles, et väidetavalt on Väärikate ülikoolis kuulajaid sajast paarisajani, jättes mulje nagu oleks tegemist hõlpsasti haavatava vanurite grupiga. Telesaates esinemisest võib järeldada, et Rammo vahendas üksnes ühelt inimeselt saadud eilset infot, mida ei pidanud vajalikuks kontrollida väga hõlpsasti kasutatavate tänapäevaste kommunikatsioonivahenditega.

Tegelikult on saalis istekohti 288, lisaks sellele istutakse kohtade puuduse tõttu kõrval asuvatel treppidel, seistakse uksel ja kuulatakse loengu ülekannet fuajees. Kui projekti rahastamine oleks suurem, jätkuks kuulajaid paar korda enam. Nimetada peamisi kuulajaid 50+, 60+, 70+ jne. labaselt lihtsalt kergesti haavatavaks vanurite grupiks, on noore mehe poolne kõrk ülbus. Ilmselt puudub valimiste valvuril vähimgi aimdus selle suure õpihimulise seltskonna tegelikust võimekusest.

Paljudel noortel on probleemiks pikemate tekstide hetkeline meelde jätmine ja üldistavate analüüside tegemine, veel vähem suudetakse kaugelt üle tunni jälgida väga spetsiifilise sisuga teemasid. See eeldab head vaimset ettevalmistust, vastasel korral jääb inimene juba esimesel paarikümnel minutil lihtsalt tukkuma. Aga, et paremaid kohti saada, tullakse juba pool tundi või koguni tund enne algust kohale. Toolilt kukkumata istutakse ligemale paar tundi paigal ja mõeldakse teraselt kaasa. Tegemist on arvestatavalt suure hulga ja paljude kogemuste ning teadmistega inimestega, keda Rammo jutt niisama hõlpsasti haavata ei suudaks, hoopiski mitte latataraga eksitada.

Annely Akkermann ei alahinda Rammo poolt haavatavaks vanurite grupiks nimetatud väärikat seltskonda eakamaid inimesi. Vastupidiselt mõnelegi teisele kogenenud poliitikust esinejale ei üritanud ta mitte kordagi oma ettekandesse kiiluda valimisloosungeid ega tutvustanud IRL-i valimisplatvormi. Ta ei jaganud nänni ega ennast tutvustavat kirjandust.

Rammo teadis õigesti, et Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli on IRL-i liige, aga ilmselt ta ei tea, et loengutele kutsutavate inimeste nimekirja koostab paljudest inimestest koosnev apoliitiline töögrupp vastavalt kuulajaskonnalt saadud ettepanekutele. Need ettepanekud ei ole olnud avalikkuse eest varjatud ja kui Annely Akkermann leiti olevat kõige sobilikum inimene kõnelema keskkonna teemal, siis on sellel küll väga vähe ühist valimispropagandaga, mille kohta Rammo ütleb: ei ole ilus.

Tegemist on elukestva õppega, mida viivad läbi oma ala asjatundjad - täpselt samamoodi nagu õppeasutustes õpetavad oma ainet valdavad õpetajad. Ka need õpetajad, kes kandideerivad Riigikogusse ja võivad oletuslikult valimiste toimumise ajal mõjutada õpilaste orientatsiooni poliitilisel maastikul.

Leian, et antud juhul pingutas valimiste valvur Rammo oma valvuri agaruses pisut üle. Soovides Annely Akkermanni pihta sihtida tulistas ta hoolimatult trobikonna haavleid hoopis olematut vanurite gruppi silme ette manades väga arvuka väärika seltskonna sekka.

Arvamusloo kõrval olevad tekstidega fotod peaksid ilmekalt kirjeldama loengu sisu ja andma mõista, et ettekande eesmärgiks ei saanud olla katse läheneda haavatavale vanurite grupile, kelle mõistmine on töntsiks muutunud ja kerge saak seetõttu kuhugile liimile vedamiseks.

Samal teemal: