„Just salvkaevude vee kvaliteedi kohta napib kõige enam infot,“ lausus Kõrgmaa. Kõrgmaa täpsustab, et uuringusse soovitakse kaasata võrdselt salv- ja puurkaevude omanikke. Samuti on eelneva kokkuleppe saavutamisel võimalik kooskõlastada proovivõtuaegu. „Alustame proovivõtuga küll veebruaris, kuid oma töö paremaks korraldamiseks palume inimestel, kes oma joogivee kvaliteedi vastu huvi tunnevad, endast juba praegu teada anda“.

Maapiirkondades saadakse joogivett enamasti isiklikust salv- või puurkaevust. Kokku on selliste kaevude, mille üle terviseamet järelevalvet ei teosta, kasutajaid ligi 200 000 inimest ehk 15% Eesti elanikkonnast. Kaevude hulgas on ka vanu ja amortiseerunuid, millest joogiks võetav vesi võib ohustada inimeste tervist.

Uuringus osalemiseks tuleb täita elektrooniline küsimustik Eesti Keskkonnauuringute Keskuse kodulehel hiljemalt 17. detsembriks (www.klab.ee/joogiveeuuring) või helistada 6 112 946 ja 7 307 277.

Kõikidele uuringus osalenutele edastatakse nende kaevu joogivee kvaliteedi andmed ning antakse vajadusel koos Terviseametiga nõu, kuidas olukorda parandada.

Mis on omaveevärk, salvkaev ja puurkaev?

Omaveevärk koosneb tavaliselt kaevust ja selles olevast pumbast, maa-alusest ja hoonesisesest torustikust ning hüdrofoorist või ülapaagist.

Salvkaev on maapinnalähedasse põhjaveekihti kaevatud kaev vee võtmiseks, mille seinad on toestatud raketega. Salvkaevu läbimõõt on tavaliselt umbes 1 m, sügavus valdavalt 5 kuni 10 m ja rajatud on see põhjavee ülemistesse kihtidesse. Lõuna-Eestis ja teistes paksu moreenkattega piirkondades on kaeve, mille sügavus võib olla üle 20 m. Maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud on suhteliselt õhukese pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest kaitsmata.