Meil on sageli kombeks süüdistada omaenda valesti tehtud otsustes kehva ilma, halbu seadusi, looduskaitselisi piiranguid, lohakaid töömehi, kahtlase taustaga ostu-müügipakkujaid ja tagatipuks loomulikult maksuametit. Aga kus me, metsaomanikud, sel ajal ise oleme, mida mõtleme, mille eest vastutust kanname?

Mets ja maa on aastatega järjest kõrgemasse hinda läinud ning seda juurde osta pole suuremal jaol inimestest enam taskukohane. Kõik me oleme kogenud, kuidas firmad üritavad väiksematelt maaomanikelt, eriti aga vanemaealistelt, maad ja metsa kokku osta. Need ostjad teavad maa suurenevat väärtust.

Vanad inimesed, pensionärist maaomanikud, on just see grupp, kes elab suhtelises vaesuses ning kui ka pereliikmetel maa/metsa majandamise vastu huvi või oskused puuduvad, siis müügitehingust tekkinud ühekordne rahaline tugi kulub kõigile marjaks ära. Samas ollakse esiisade maast igaveseks ilma, vaba kohustustest ja vastutusest, ära lõigatud esivanemate lugudest ja nende hoitud maast. Sellestsamast väikesest maast, mille pärast oma riiki vabaks lauldes liigutuspisaraid valati: „Mu isamaa armas…“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid