Üldiselt on kalade ja vähkide ummuksisse jäämised looduses loomulike protsesside tulem, selgitab Rakko. Inimesel seal reeglina suurt midagi teha ei ole.

„Hapniku juurdepääsu tagamiseks on proovitud teha jäässe auke, kuid külm kaanetab need üsna ruttu taas kinni ja ainevahetus kahe keskkonna vahel lakkab. Isegi kui suudetakse jääauke pikemalt lahti hoida, on hapnikuga varustatud üsna lokaalne ala augu vahetus ümbruses,“ ütleb Aimar Rakko ja lisab selgituseks, et vee liikumine on külmas keskkonnas pea olematu – talvel tuule mõju jää alla ei ulatu ja seetõttu ei teki ka lainetust.

„Seega on hapnikurikast vett raske august eemale transportida ning järve põhjas või august kaugemal olevate kalade jaoks pole nende tegemisest kasu,“ ütleb vee-elustikku hästi tundev mees. On üritatud vett ühest august üle jää teisegi pumbata, aga ka sellisel juhul mängib olulist rolli madal temperatuur ning vee hapnikuga rikastumine on väga aeglane.

Küll aga saab iga inimene Rakko sõnul kalade elu kergendada, kui ei tekita jääl liikudes liigset müra. „Tugevad helid ja nendest vees tekkivad helilained häirivad kalu ning selliselt ilmneva stressi tagajärjel suureneb nende organismide hapnikuvajadus kordades,“ viitab ta. Kui aga täiendavat varu pole kusagilt võtta, ongi tulemuseks hapnikuvaegus, mis üsna kiiresti hukkumiseni viib.

Üks müratekitaja on järve jääl mootor- või maastikusõidukiga sõitmine, mida tuleks Rakko arvates kindlasti vältida. Eriti ohus on väikesed ja madala veetasemega taimestikurikaste järved elanikud, sest seal lõppevad hapnikuvarud kiiremini ja piiratud territooriumi tõttu pole kaladel ka kuhugi pageda.

Video: selline vaatepilt nagu nüüd, avanes Kängämäe sulus viimati aastaid tagasi, 2002. ja 2003. aasta jaanuaris.