Krista Kerge: eesti keel pole eriline, aga ta on miljoni inimese ainus emakeel

Kirjakeelt saab riigi toel hallata väga kaua, kinnitab Wiedemanni keeleauhinna tänavune laureaat, Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professor Krista Kerge.

Kas eesti keel on maailmas midagi erilist – nagu me uskuda tahame?

Eesti keel on niisama eriline nagu iga muu keel. Iga kultuur on loomulik unikaalne kooslus tõekspidamistest, toimimise viisidest ja inimese püüdlustest, ilma et seda märkaksime defineerida.

Keel kannab kultuuri eilsest homsesse, suunab mõtlemist, tagab tekstide arusaadavuse üle põlvkondade. Täies elujõus lähisugulasi ei ole just palju kõrvale panna. Eesti keel pole eriline, aga ta on miljoni inimese ainus emakeel, mis kannab enam kui saja aasta vaimset pärandit ning täidab hetkel ladusalt kõiki inimelu, kultuuri- ja riigielu funktsioone.

14. märts on emakeelepäev

Professor Krista Kerge seitse soovi eesti keelele

Tavalisest rohkem ametlikku tähelepanu, läbirääkimisi üldhariduse õppekava iseloomu ja keeleõppe üle.

Rohkem diskussiooni keelekorralduse üle ja keelekorralduse sees.

Ootan riigimehelikku poliitilist diskussiooni, kus EKRE ei saa mikrofoni ega leheruumi.

Ootan keeleellu liitujaid, kes armastaksid eesti keelt ja kultuuri ning suudaksid inglise keelele anda tema vältimatu koha.

Ootan noorte ausat-julget eestikeelset kaasarääkimist kõiges, mis puudutab vaimseid väärtusi, elurikkuse säilimist või keskkonnavaenuliku tsivilisatsiooni ohjeldamist ega teeni erakondlike noortekogude karjäärihimu.

Ootan eestikeelset haridusvälja, kuhu ei unustata väärikalt kaasata ühestki rahvusest haritlasi.

Ootan eestikeelset ülikooli, kus iga saabuja omandab kõigepealt riigikeele, ja tolerantsust kõigi nende keelekasutuse suhtes, kelle emakeel ei ole eesti keel. Eesti keel pole vahend, vaid eluruum.

Kui me ütleme, et keel areneb, siis kuidas, ja kes seda arendab?

Keel on asendamatu tunnetusvahend ja kultuuri kandja ning samas suhtluse – näiteks asjaliku kommunikatsiooni ja sõnakunsti – põhivahend. Nii pragmaatilise kui ka esteetilise kommunikatsiooni olemus on öelda midagi uut või teisiti. Tekst on inimtoimingute ja inimtegevuse osa, reaktsioon varasematele tekstidele, mis on omakorda mingi sündmusahela ja mõtteviisi osa.

Teadlane sõnastab, mida ta leidis ja millist varasemat teooriat see täiendab, kinnitab või kummutab. Ta õpetab oma üliõpilastele selges eesti keeles, mida teised leidsid ja mida see moodsas maailmapildis tähendab, olgu vahendatu kirja pandud millises tahes keeles.

Kirjanik loob tekstiga mingi individuaalse maailma, mille asjade seisud, suhted ja tegelased kannavad sõnumit koos, tähendus on teosel tervikuna. Tõlkija vahendab meile uue masina kasutusjuhendi, enneolematu sündmuse kirjelduse või unikaalse kunstiteose ja -kogemuse.

Väga kurb on aga, kui üritame ülikooliloengus inglise keelt, olgu või Cambridge’i tasemel, kasutada ainult seepärast, et häbeneme nõuda riigikeele valdamist siia õppima ja õpetama tulnutelt.

Krista Kerge

Arenev keel on kogu elav keel kõigis oma lugematutes muutlikes kasutusolukordades; samas või muus keeles loodu peegeldustes; mõtteviisi aeglastes või järskudes muutustes.

Kas eesti keeles saab tipptasemel teadust teha?

Teadust ei tehta mingis keeles. Keeled – enamasti mitu korraga – on vahend teaduslikult mõelda, oma uurimuse konteksti, käiku ja tulemusi tõlgitseda ja senistega suhestada.

Kui teadusmõtte arengut ühes keeles pidevalt ei peegelda, siis ei kanna see keel moodsat maailmapilti. Kui ta ei kanna moodsat maailmapilti, siis pole võimalik anda ajakohast haridust koolis ega meedias – ja siis vahetab haritud inimene keelt.

Võimekas noor valib keskkonna, mis annab talle soovitud vaimse kasvuruumi. Väga kurb on aga, kui üritame ülikooliloengus inglise keelt, olgu või Cambridge’i tasemel, kasutada ainult seepärast, et häbeneme nõuda riigikeele valdamist siia õppima ja õpetama tulnutelt või suunata neid eesti kirjandust lugema. See on alaväärsuse ja vaimukitsuse apoteoos, mis võib eestikeelse hariduse nullida.

Kardame, et praegune areng inglise keele suunas on liiga kiire. Kas sel kartusel on alust?

Tundub, et küsite, kui palju saab ainest laenata ühte keelde, ilma et see keel lakkaks olemast tema ise. Ingliskeelsus on üleilmastumise ja võrgustumise loomulik kaasareng. Inimene pigem segab keeled kokku, see tähendab kasutab kuskil üht ja kuskil teist ning lülitub mõnes olukorras kordamööda mõlemale.

Uurisin kümne aasta eest eri liiki kirju – teismeliste e-kirjades oli niisama palju inglise keelt kui täisinimeste töises meililistis. Kummaski oli ingliskeelseid sõnu 6%, aga teismelistel vahendasid ingliskeelsed sidusad laused-lõigud õrnu teemasid, samal ajal kui töökeeles ilmusid inglise oskussõnad eesti lausetesse.

Usutavasti sellised igapäevased ümberlülitused sagenevad ja eesti keel kaotab ajaga funktsioone. Kirjakeelt saab aga riigi toel hallata väga kaua – Euroopa Liidus ei ole võimalik üksi inglise keelele üle minna, aga suured riigid seda ei tee (ehkki Els Oksaare järgi Hamburgi Ülikoolist oleks see ammu otstarbekas).

Kas on uuritud, kui olulisi jälgi jättis eesti keelde vene keel, olgu siis esimesel venestamisajal või nõukogude ajal?

Viimastest vene mõjudest on Uno Liivakul ja Henno Meristel raamatud ja Mati Hindil mahukad uurimused. Need vene mõjud erinevad inglise omadest ennekõike ideoloogialt. Struktuurilaenud on ühesugused, mõlemad on ju indoeuroopa keeled.

Praegu näen, et professoriks kandideerides võib teha kirja- ja keelevigu igal slaidil, aga eesti põhi- ega keskkooli niisuguste vigadega lõpetada ei saa.

Ajuloputus oli tsaaririigis ja N Liidus erinevat laadi, aga Tsaari-Venemaa kohtukeelt jäljendasid ka kommunistid. See tuli välja mu doktoritöös: näiteks oli eesti ajakirjandustekst kõige keerukama lausestusega Stalini ajal ja keerukuskõver tõusis Stalini aja lähedale 1980ndate venestamislaines.

Taastatud vabariigis jäljendas ka osa erakondi seda keelt, kuid kümne aastaga olukord muutus. Kantseliit säilis ametnike tekstides, kuid on Riina Reinsalu värske doktoritöö järgi pisitasa kadumas sealtki.

Mismoodi mõjutab eesti keelt see, et üha rohkem venelasi – nii vähemalt tundub – on hakanud eesti keelt kasutama?

Eesti keelt kasutatakse võõrkeelena tõepoolest üha sagedamini ja julgemini, tore ju. Selle mõju eesti keelele ei oska ma ennustada. Praegu näen, et professoriks kandideerides võib teha kirja- ja keelevigu igal slaidil, aga eesti põhi- ega keskkooli niisuguste vigadega lõpetada ei saa.

Arvatavasti peame tõsiselt mõtlema, kuidas ja mis piirini olla tolerantsemad oma noorte keelekasutuse suhtes. Nemad kaotavad eksamil hulga punkte isegi argikeelse sõnamuutmise puhul, mis ju tähendusvahetust üldse ei mõjuta.

Kuhu Ida-Virumaa keelekümblus võib tegelikult välja viia? Kas selleni, et venelane hakkab meie keelt oskama või me muutume ise “jeestlasteks”?

Vastus on: mõlemat. Tähtis on riigikeelne kommunikatsioon, tähtis on igaühe võimalus saada meie ainumal eestikeelsel maal võimetekohast haridust ja tööd. Kõige vähem tähtis on, kas tööotsija kõlab jeestlasena või eestlasena, tähtis on, et ta looks aruka ja asjakohase teksti, vajagu see siis keeletoimetamist või mitte.

Just toimetamiskultuuri tuleb säilitada ja tähtsustada, sest kirjakeele, saati riigikeele funktsionaalsust peabki teadlikult hoidma.

Kas Eestis on teaduslikult uuritud sotsiaalmeedia mõju keelele?

Jah ja ei. On uuritud sotsiaalmeedia keelekasutust ning isegi reklaamisõnumite ja era-SMSide keelt. Meie nutikeel on ehk suulisepärasem, kuid väga kirjakeelelähedane. Eesti keeles pole eeldusi 4u- või U2-sorti keelemänguks, mis teeb inglise nutikeele lausa hiina keeleks. (Eks me sealt midagi ka laename.)

Mõju on aga võimatu uurida, rohkem kasutatakse kirjakeeles inglise konstruktsioone kui sõnu ja LOL-lühendid asjalikku teksti ei ulatu. Keele muutumine on hiiliv, keerukas ja paratamatu protsess, sest tänapäeva eesti keel on järgmise põlve jaoks ainus eesti keel. Mis on sage, see jääb.

Kui te tahate lugeda tõeliselt ilusat eesti keelt, mille lugemislauale võtate?

On see ehk Liiv või Ristikivi, Paul-Eerik, Kristiina Ehin, Õnnepalu, Kaus või hoopis Sauter? Loen Henno Rajandi ammuseid tõlkeid või midagi sellest, mida on tõlkinud Indrek Koff, Märt Väljataga, Aet või Maiga Varik, Krista Kaer... Hoidku, ei jõuaks ilmaski oma lemmikuid üles lugeda.

Väldin päevalehti ja tellin kultuuriväljaandeid. Küllap valin ikka, keda ja mida tahan lugeda, mitte eraldi keelt. Käest ära võin raamatu keele pärast panna küll.