Teiseks on see poliitiline avaldus. Metsatöll on praegu mingis mõttes lepitaja-siduja positsioonis – kõik, mis poliitilised sitapääd katki on kiskunud, on kuidagi tolle muusika ravida (isegi kui nad vahel hõikavad: verega kastetud saab!): Metsatöllu kuulavad nii nood hüljatud, nukrad isamaalised poisid kui ka puukallistajad-loomakaitsjad-hips- terid; nende sõnum on loomulik, meile vajalik. Siin saab kasutada sõna “meie”, sest me oleme selles kontekstis jälle üks rahvas, üks kooslus, üks olend.

”Katk kutsariks”

Plaadil on 12 lugu.

Produtseerisid Metsatöll ja Keijo Koppel. Lood võtsid üles ja mängisid kokku Keijo Koppel ja Metsatöll Tallinnas detsembris 2018 ja jaanuaris 2019.

Esikaas: Jüri Arrak, “Inimesed Buboga”, 2018. Litograafia, värviline pliiats. Erakogu.

Ilmestas Kristjan “Luix” Luiga.

Fotod: Erlend Štaub.

Metsatöll

KuriRaivo – basskitarr, laul

Tõnis – trummid, laul

Markus – laul, kitarrid

Lauri – laul, torupill, viled, kandled, ängipill, akustiline kitarr, muud rahvapillid

Õnneks ei läinud õlleroki rada

Mingid aastad tagasi kartsin – tõenäoliselt paari kontserdikogemuse pärast, kus kogu publik ei sattund olema mu veregruppi – et Metsatöllul oleks väga kerge minna n-ö marurahvusliku õllerokirada, neil oleks publik ja raha ja kõik mis vaja. Jumal tänatud, nad ei ole üldse see. Nad on inimese bänd kõige paremas mõttes.


Muusika mõttes: kärisevad kidrad, mille kaissu poeb folkmuusika, on imeline. Lauri Õunapuu masti anne, kes põimib me rokenrolli rahvapille ja kummalisi-kummituslikke kõlasid, on haruldane. Nagu Karl Martin Sinijärv tuleks keeleloomana kaitse alla võtta, võiks ka Lauri olla võetud juba miski kaitse alla ... noh, et ta ei kaoks ja teeks ikka. Kusjuures ka suur jagu laulusõnu on tema kirjutet.

Ja ma ei saa jätta imetlemata meest, kes kirjutab:

regi täna me külla tõi koolnu,

ruun härmas korskas ta een.

külm keha, manalan naaldnu.

katk ise oll’ ajajaks eel.

me külades peeti veel pidu,

juba räästastest jooksis kui verd.

mattis tare udu

laulu lõbusat laulis veel bard.

/.../

(Nimilaulust “Katk kutsariks”.)

See on oma keel, ja lisaks veel ka oma meel. Ma olen isegi natuke kade, ehitades oma veidrat keelt, jõuan ma harva sinna ruumi luuletajana (siiski jõuan!). See on nagu miski keel, mida kunagi olemas ei olnud, aga ikka me kujutleme, et umbes nii pidi see olema...

Kutsub võitlema, hoiab meeles olnut

Nii et nood natsirokkarid, kes Metsatöllu enda omaks peavad – noh, te olete mulle ka armsad, aga ma näen maailma teisiti.

Plaat algab meestejõrinaga, parimas mõttes, ja siis löövad hääd rajud metal-trummid (Tõnis Noevere on võrdlemisi uus trummar Metsatöllus, aga suurepärane) ja bass (ikka KuriRaivo) sisse, ja kidra (Markus Teeäär, ja ta hääl on eesti rokenrollis juba pea sellel kohal, kus kõrvus Linna või Alenderi hääled kumavad, temata ei oleks seda).


Ja siis me liigume rokimürina ja folgi vahepääl, kusjuures mulle meeldib, et see folkne ühesraiumine kõlab hetkiks nagu punk, ja punk on ju kõige parem džäss...

Keijo Koppel nupukeerajana-kokkumängijana on teinud imelise töö, see on plaat, mida võib lasta mürinal suurtest kõlaritest, aga kõrvaklappidega üksinda öötunnil kuulata on palju kummalisem-parem, see on jah... Ma ütleks, et Metsatöllu uus tulemine, aga minu jaoks on nad kogu aeg kohal ja siin olnud, südames ja kärisemas kaasas.

Eesti eest tuleb paar võitluslaulu ja loitsu laulda, ja see on täpselt see plaat. Nii et nood natsirokkarid, kes Metsatöllu enda omaks peavad – noh, te olete mulle ka armsad, aga ma näen maailma teisiti.

"Katk kutsariks" on väga mitmes mõttes minu plaat, see tõuseb meeste nukrast-jõulisest jorinast ja hääbub ilusasse sumedusse.

Metsatöll tuleb läbi hiite ja üle raba ja krabab meid oma koredasse kaissu ... panin plaadi praegu umbes kümnendat korda mängima, “Talvehambad” (mis päälkiri!) tuleb just. See on täpselt see, et neil on olemas ka too kraadike eneseirooniat mis vaja, mitte too tölp tõsiduselasu, mis mõnegi metalbändi tölbiks teeb.

Kui ma peaksin neid miskiga võrdlema... Ma kujutan ette, et Metsatöll on Eestile praegu umbes see, mis kunagi olid Kukerpillid. Defineeriv, olemuslik “meie-omabänd”. Mis siis et osa sellest muusikalisest materjalist on n-ö laenuline. Laulupeod oli puhas saksa värk! Kantri on USA. Folkmetal on mu jaoks olnud põhjala asi (Ulver on mu eriline lemmik, leidke see üles ja kuulake).

Metsatöllu laule võib tõlgendada – kui tahame – vahel marurahvuslikus vaimus, aga pigem on see sõna, olemus hõimuteadlikkus.

Need lahingulaulud on südame järgi ka sotsialistliku ja liberaalse hingega põrundpoeedile otse põrgust.

Harva viitsin ma arvustustes pöörata pilku plaadi kujundusele, aga Jüri Arraku kaanepilt tohutust katkutohtrist üüratu tapluse ja segaduse kohal on imeline.

“Katk kutsariks” on väga mitmes mõttes minu plaat, see tõuseb meeste nukrast-jõulisest jorinast ja hääbub ilusasse sumedusse. See kutsub võitlema ja hoiab meeles toda, mis olnud.

Eesti vajab praegu ravi ja lepitust ja ühist usku ja ühist võitlust. Poliitilisel väljal seda meile ei pakuta. Aga muusikas küll. Lahinguväljal näeme, raisk!