Selle sihtasutuse esimene pääsuke, raamat “Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” tiraažiga 2000 eksemplari kadus kolme nädalaga lettidelt ilma igasuguse reklaamita.

■■■

Raamat
Elanikust kodanikuks
.

Ülo Vooglaid.

384 lk.

Teie tegemiste pealt tahaks teha üldistuse, et Eestis on tekkinud materiaalselt kindlustatud inimesed, kes tunnevad, et on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda.

Ivar Veskioja (I. V.): Huvitav mõte. See tuletab meelde Peterburi akadeemiku Anatoly Zimichevi mõtteid, mida väidetavalt kasutas oma valimiskampaanias Bill Clinton. Zimichev kirjutab, et ühiskond ja selle liikmed paiknevad neljas kategoorias: küllus; headus, mil tähelepanu hakatakse pöörama ka ligimestele; ilu – hakatakse esteetikat ja harmooniat taotlema, ning neljas on tõde. Vastavalt sellele tuleb valimiskampaania sõnumeid väljastada.

Kui vaadata Eesti valimiskampaaniaid, siis – küllusest kaugemale tihtipeale ei ole jõutud. Eeldatakse, et valijate enamus on huvitatud vaid küllusest ja soovivad sadat eurot juurde. Tõe kategooria puhul on inimese emotsionaalne värving madal, teadvuse reglementeeritus kõrge ja ta töötab sihipäraselt etnose edu nimel.

Indrek, sa ütlesid kord, kui ma imestasin, miks rikas mees teeb õpetaja tarkuse jagamiseks sihtasutuse, et mõtled oma laste peale.

Indrek Paal (I. P.): Niimoodi ongi. Mul on kolm last. Siin on kaks tõde: ma ei ole nii rikas, et osta endale jalgpalliklubi, aga lastele paremat tulevikku luua ja selleks sihtasutus asutada, seda ma saan.

Hea küll, raha rahaks, aga te panustate sellesse mõttepärandi sihtasutusse ka päris palju oma aega ja mõttetööd.

I. P.: Mina kohtusin Ülo Vooglaiuga esimest korda 1997. aastal. Olin siis ajakirja Muumi kirjastaja. Hilisem ettevõtlus, mille arvelt mul õnnestus ka mõni kopikas teenida, on tegelikult kõik Ülo õpetuse baasil rajatud – süsteemsus; tulemuste ja tagajärgede hindamine ning eristamine; ettenägemise ja äratundmise võime. Samamoodi teadmine, et iga juhi ülesanne on ümbritseda ennast targemate inimestega ehk luua selline meeskond, kus juhti ei ole enam vaja.

Olen nende põhimõtete järgi üle 20 aasta toimetanud ja arvan, et neid teadmisi oleks vaja ka teistega jagada.

I. V.: Mitme isiksusetesti kohaselt olen ma ülimalt püsimatu inimene, kes tahab kogu aeg midagi uut asutada või alustada – uus ärimudel, uus ettevõte, uus mittetulundusühing... Ülo juhtimisseminarides sain aru, et ma ei suuda nii palju konspekteerida, kui Ülo räägib. Tundsin, et teksti on vaja kõrvale. Ülol olid erinevad põhjendused, miks seda pole, miks selleni ei ole jõutud.

Eks me siis provotseerisime õpetajat seni, kuni nüüd on isemõtleja käsiraamat ilmunud. Sihtasutuse asutamine ja esimese raamatu kirjastamine on hea näide koostööst. Üksi ei oleks suutnud. See on nagu seisva auto käima lükkamine – suure hulgaga on lihtsam. Nüüd ta liigub juba ise.
Ülo Vooglaid sai eelmisel aastal elutööpreemia õpetajana.

Olete osanud ennast materiaalselt kindlustada, järelikult on teie mõtteloogika olnud orienteeritud kasumi teenimisele. Kas Ülo Vooglaiu pärandi jäädvustamisest ja kirjastamise tegevusest võib tekkida ka materiaalne tulu?

I. P.: Ülo räägib – ja see on ka ta uues raamatus kirjas – kolm pluss viis reeglist. Kui sa näed, et midagi on kuskil valesti, siis nokka on mõtet lahti teha üksnes korraga kolme eelduse täitmisel.

Juba Vana-Roomas teati, et ainult sellisel juhul on mõistlik millestki rääkida, kui sa suudad esiteks tähele panna, mis põhjustel on asi valesti. Teiseks peab olema oskus need põhjused lühidalt ja selgelt kirja panna, et sa ise ja teisedki sellest aru saaksid. Kolmandaks peab olema julgust see välja öelda.

Kui see on tehtud, saab tegelda viie asja muutmisega. Kõigepealt koosseis – kes midagi valesti tegid, need olgu tublid edasi kusagil mujal. Siis struktuur – inimeste ja vahendite omavaheline paiknemine. Seejärel eesmärgid – kui need olid kõlvatud, tuleb neid muuta.

Siis tegutsemise printsiibid tulevikuks – näiteks kui oli lubatud valetada, lõhkuda ja seda kõike varjata, siis tuleb printsiipe muuta. Ja viiendaks kriteeriumid minevikus toimunu hindamiseks. Kui näiteks hinnati tegevusi (käisin, osalesin, kohtusin, kirjutasin…), mitte saavutatud tulemusi, siis tuleb ka seda muuta...

Ühiskonnas ongi nii, et mõnes tegevusvaldkonnas on kujunenud normiks, et professionaalsust pole vaja. Kompetentsust pole ammugi vaja, nagu ka konkreetses valdkonnas haritust või kogemust. Ja otsuste kvaliteedile mingit tähelepanu ei pöörata. See kõik on võimalik, kuna inimestel, kes on mingil põhjusel saavutanud otsustamist võimaldava ametikoha, puudub isiklik vastutus.

Ma huviga jälgin, kuhu sa oma arutluskäiguga jõuad.

I. P.: Selline süsteem viis hukule Nõukogude Liidu. Otsuste kvaliteet oli madal. Tootlikkus oli NSV Liidus kolm korda madalam kui arenenud riikides. See aga andis võimaluse Eestile üheksakümnendate alguses.

Kui sa suudad garanteerida, et teised sinu ümber on õnnelikumad ja edukamad, saad ise ka õnnelikuks ja edukaks. Eraldi teema on, et ainelisest rikkusest palju olulisem on vaimne rikkus.
Indrek Paal

Eesti sai iseseisvaks tänu süsteemse mõtlemise koolkonnale, aastas ligi 600-le kvalifikatsiooni instituudi õppe läbinud tippjuhile paarikümne aasta vältel. Nende kõrval muutusid parteifunktsionäärid naeruväärseks. Tänu üksteise tundmisele ja süsteemse mõtlemise oskusele tekkis IME idee.

Kui iseseisvus saavutati, lasti kvalifikatsiooni hoidmise ja tõstmise süsteemid kokku kukkuda. Nüüdseks on võimult kõrvale mängitud kõik need, kes iseseisvuse saavutamisele kaasa aitasid. Ning järeltulijad neile on kompetentsed suuresti vaid näimises ja propagandas.

ENSVs läks süsteemse ettevalmistuse ja otsuste kvaliteedi olulisusest aru saamiseks aega ligi 30 aastat – umbes sama kaua on ka Eesti taasiseseisev olnud.

Ma ei usu, et selle raamatu ilmumisega miljon inimest muudab oma käitumist päevapealt. Aga väikesed muutused algavad ikkagi sellest, kuidas me ise suhtume üksteisesse, kuidas me oma võrgustikus suhtume elusse enda ümber.
Ivar Veskioja

Nüüd lõpuks ka su küsimuse juurde, et kas me Ülo Vooglaiu õpetust saame kuidagi raha teenimiseks kasutada. Edukas saad olla vaid siis, kui lood enda ümber edu saavutamiseks eeldusi. Kui sa suudad garanteerida, et teised sinu ümber on õnnelikumad ja edukamad, saad ise ka õnnelikuks ja edukaks. Eraldi teema on, et ainelisest rikkusest palju olulisem on vaimne rikkus.

Väga ilus ja Ülo vääriline mõttearendus. Tema juures on mulle alati meeldinud, kuidas teda kuulates tahad vahele segada ja oma küsimust meelde tuletada. Temal aga on see, nagu tihti selgub, paremini meeles kui küsijal.

I. V.: Lihtsamini vastates on sihtasutus loodud oma põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks, ja meie sealt kasu ei saa. See on ühiskonnale kasulik töö, ning muutus, mis sealt tuleb, on ikkagi seotud sellega, et keskkond meie ümber võiks muutuda meie jaoks ka soodsamaks. Raske on olla õnnelik, kui su ümber on õnnetud inimesed.

Hulk muresid on Eestis lahendamata. Tahaks ju, et meid ümbritseksid meeldivad, endaga hästi hakkama saavad abivalmis kodanikud. Ma ei usu, et selle raamatu ilmumisega miljon inimest muudab oma käitumist päevapealt. Aga väikesed muutused algavad ikkagi sellest, kuidas me ise suhtume üksteisesse, kuidas me oma võrgustikus suhtume elusse enda ümber. Ema Teresa sõnade kohaselt: alustame kodust, siis naabrid ja seejärel liigume edasi maailma.

Mõtteviisi jagamine on juba muutus. Õnnelikkuse edasikandumist on ju uuritud, et kui näiteks suhtlusvõrgustikus on üks õnnelik inimene, siis ka järgmise astme kontaktid, inimesed, kes temaga kokku puutuvad, on õnnelikumad. Õnnelikkus liigub sel viisil edasi mitu tasandit.

Samamoodi, mõeldes Ülo raamatus pakutud süsteemsele, inimesekesksele mõtlemisele – kui meie oma laias sotsiaalses võrgustikus juba algatame mõtlemise muutusi, siis hakkab levima ka süsteemne mõtteviis. See muidugi võtab aega ja Ülo isemõtleja käsiraamat on ainult vahend, mis aitab sellele kaasa.

Ülo Vooglaiu raamat oli just trükikojast välja tulemas, kui sotsiaalmeediasse ilmus video, kus ta ütles, et valib EKRE. Kas see ehmatas?

I. P.: See ajastus ... ütleme jah, oli huvitav. Aga raamat on poliitikaülene ja pole ühegi erakonnaga seotud.

I. V: Ega Ülo seda oma pöördumist meiega arutanud. Kui tahta olla poliitikaülene ja kutsuda esile mõtlemise muutumist kõikide erakondade inimestes, siis see on muidugi alati lihtsam, kui sul endal ei ole ühtegi erakondlikku silti küljes. Ülo armastab rääkida koostööst ja konkurentsist – koostöö viib edasi, konkurents lõhub. Kui koostööd siltide pärast ei taheta teha, teeb see mõtete päralejõudmise keerulisemaks.
Indrek Paal ja Ivar Veskioja

Jah, see raamat on ennekõike humanistliku maailmavaate õpetus. Seal ei vastanduta, see raamat juhatab teed.

I. P.: Selline vastandamine, kus rikkad ja vaesed, hakkas pihta sada aastat tagasi ning päädis ühiskonnaga, mille tagajärgi me siiamaani lapime. Ülo raamat näitab neid põhjuseid, miks niisugused vastuolud võivad tekkida sellisel moel, sellise süsteemsuse astega.

Käsitlust, kus kõik need ühiskonnas ettetulevad olud, olukorrad ja situatsioonid koos käsitletud on, ei ole ühtede kaante vahel varem olnud. Ühiskonnaseadused, nagu ka loodusseadused, on objektiivsed. Näiteks päikesetõus idast ei sõltu üldse sellest, kas see mõnele suurele ülemusele meeldib. Mõistlik on ühiskonnaseadusi tunda ja oma käitumises arvestada samuti kui ka loodusseadusi.

I. V.: Ken Wilber on “Kõiksuse lühiloos” kirjutanud, et materiaalsest lõhest veel halvem ja varjatum on kultuurilõhe. Kultuurilõhe selles mõttes, et on hulk inimesi, kes ei mõista enda ümber toimuvat ja ei suuda ka suhestuda ülejäänud ühiskonnaga.

Minu arvates nii ongi, et varandusliku lõhe kõrval on palju ohtlikum kultuurilõhe. Ühiskond lõheneb kaheks – on inimesed, kes saavad hakkama väljakujunenud keskkonnas, saavad sellest aru ja suudavad seal edukalt toimida, teenides siis vastavalt enda seatud eesmärkidele rohkem või vähem raha.

Ja on pettunuid, kes ei saa aru, mis sünnib ega suuda uues kujunenud keskkonnas orienteeruda. Ühiskonna jaoks on selline kultuurilõhe ohtlik. Ohtlikum kui vahed pangakontodel.

Kas Eesti selles hullumeelses maailmas saaks omamoodi hakkama?

I. P.: Saaks, selle eelduseks on vabadus ja kord. Eelkõige tuleb pihta hakata sellest, et kord peab olema enda peas. Väljaöeldud sõnades ka. Selleks et inimesed suudaksid ise mõelda ja saaksid üksteisest aru.

Kuni seda eeldust ei ole või on sihilikult sassi aetud, omamoodi hakkamasaamine ei õnnestu. Sellise sassiajamise ekstreemseteks tagajärgedeks on õpitud abitus (kõiksugu “abist” sõltumine) ja iseseisvuse mahamängimine.

Ülo raamat on nagu sotsiaalmeditsiini õpik. Kõik, kes tahavad ühiskondlikes protsessides mingil viisil orienteeruda või siis ... iga haiguse ravi algab diagnoosist. Kui ravida väga intensiivselt, aga vale haigust, siis tervenemist pole loota. Raamat “Elanikust kodanikuks” ongi ühiskonnas levinud haiguste diagnoosimise vahend, et tähele panna, ära tunda ja õige ravi määrata.

I. V.: Ülo armastab öelda, et keskmist ei ole. Vajaduste mõistmine ning selle järgi otsuste tegemine nõuab suurt julgust, tarkust ja uuringuid, mitte lähtumist suunistest, mis tulevad väljastpoolt Eestit. Igasugune iseseisvus eeldab tarkust ja julgust.

Õpilaselt õpetajale

Sihtasutuse eesmärk on koguda, säilitada, uurida, avaldada ja levitada emeriitprofessor Ülo Vooglaiu loomingut. Sihtasutus võib toetada teadlasi, üliõpilasi ja praktikuid, kes tegutsevad samades valdkondades ja uurimissuundades.

Hetkel käib sihtasutuse eestvõttel Ülo Vooglaiu raamatu “Elanikust kodanikuks” tõlkimine (samaaegselt ka toimetamine koos autoriga) vene keelde. Raamat peaks ilmuma maikuu teises pooles. See tehakse Eestis levitamiseks.

Indrek Paali sõnul saab Rocca al Mare koolist ilmselt esimene kool Eestis, kus viiakse sisse süsteemne ametialane õpe. Selleks pannakse koos Ülo Vooglaiuga kokku eraldi programm, kuidas eri eas õpilastele õpetada otsustamist, rolle, kultuuris ja ühiskonnas hakkama saamist.