FILMIELAMUS | Tähendustest tiine vaikus
Kinodesse jõudis režissöör Martti Helde “Skandinaavia vaikus”, mis vormi ja stiili poolest eristub enamikust teistest filmidest.
Martti Helde 75minutiline must-valge film “Skandinaavia vaikus” on väga minimalistlik – üks auto, kaks tegelast ja talvine loodus. Tegevus, või siis tegevusetus, toimub peamiselt autos, mis sõidab rannikule. Lugu on üks, aga vaatepunkte sellele kolm – mõlema tegelase oma ja siis veel üks, üldine. Nii tuleb kolm korda algusse tagasi kerida ja iga kord lisandub uus vaatepunkt, mille põhjal vaataja oma peas sündmuste puslet kokku hakkab panema.
Visuaal kordub – lumine mets, tee, auto; droonivaade ülevalt – inimene käib mööda teed... Sellest kordamisest sünnib rütm, tegevuse puudumist ehk staatikat korvab auto liikumine maastikus. Kui filmimisega alustati, oli tegevustik kavandatud poripruuni sügisesse. Aga teisel võttepäeval tuli lumi maha ja jäi! Seega muutis ilm esialgset plaani ja lumine keskkond toob mustvalge filmi graafika veel eriti nauditavalt välja.
Rashomoni efekt
Selline ühe ja sama loo esitamine mitme vaatepunkti kaudu pole midagi enneolematut, aga ka mitte just väga tavaline. “Skandinaavia vaikust” arvustades on juba toodud paralleele selliste multinarratiivsete filmidega nagu Quentin Tarantino “Jackie Brown” (1997) ja Alejandro González Iñárritu “Amores Perros” (2000). Need on siiski veidi teistsuguse ülesehitusega.
Akira Kurosawa “Rashomon” (1950) on aga just seesugune, mis üht sündmust, kuritegu, näitab mitme inimese vaatepunktist, ja iga kord tundub, et just nii see oligi. Mis tegelikult juhtus, selgub hoopis hiljem ja ootamatult seni kõrvale jäänud pealtnägija kaudu.
Kurosawa on muidugi suur meister ja tema film klassika, mida on nimetatud kõige olulisemate filmide hulgas, mis kunagi maailmas tehtud. See on isegi taolisele võttele, kus üht sündmust näidatakse läbi eri asjaosaliste vastuoluliste vaatepunktide, nime andnud – Rashomoni efekt.
“Skandinaavia vaikus” seda efekti mingil määral kasutab.Võiks olla väga pingeline psühholoogiline põnevik, aga pinget ikkagi ei kruvi nii palju, et põnevusest küüsi närida. Loos on ainest, mis võiks panna vaataja end lõpuks oimetuna tundma, aga ka nii päriselt ei lähe. Võib olla seepärast, et karakterid jäävad skemaatiliseks ja me ei saa nendega samastuda.
Näitlejatel (Rea Lest ja Reimo Sagor) on küll, mida mängida, aga äärmiselt piiratud vahenditega – pilgud ja miimika autos. Tõlgendamine jääb vaatajale, kes parasjagu ka lugu püüab kokku panna. Ja ega tal seejuures alati väga kindel pind jalge all ole.
Rääkimine hõbe...?
Tegelased ei suhtle omavahel, vaid peavad monolooge. Monoloogid annavad küll edasi info, aga oma teatraalsuses mõjuvad veidi võõrastavalt. See on üks kummaline vaatamiskogemus – ühtpidi lummab film oma visuaali, muusika ja ilusa graafilise mustvalge pildiga, ent muus osas jätab justkui nälga. Minimalism minimalismiks ja vaikus vaikuseks, aga kuidagi ei saanud lahti tundest, et ühe tervikliku linaloo jaoks on siin ainest siiski liiga vähe.
Filmi pealkiri paneb ka mõtlema. See võiks ju olla mis tahes vaikus, ehkki Martti Helde on seda seostanud just eelkõige põhjamaa inimestele iseloomuliku endassesulgumisega. Aga ka soojema päikese all kannavad inimesed endas traumasid.
Tõsi, traumadest peab rääkima, sest neist vaikides üle ei saa. Rääkimine võib olla tervenemise alguseks. Aga kuidas rääkida asjadest, millest ei olegi õieti võimalik rääkida? See võib olla väga pikk ja raske tee, mida filmi tegelased alustavad ning ei tea kunagi, kuhu välja jõutakse.
Igatahes on Martti Helde saanud hakkama huvitava filmiga. “Skandinaavia vaikus” toob vaataja passiivsest tsoonist välja, sest ekraanil toimuvat peab intensiivselt jälgima. Vormiliselt ja stilistiliselt on tegu nauditava tööga.
Filmi muusika, mille autoriks Mick Pedaja, toetab tegevustikku märkamatult, ent paitab ka eraldi võttes kõrva.
Kui arvestada veel, et see on nn mikroeelarveline mängufilm (400 000 eurot), on see siin- kohal musternäide, kuidas raha üksi ei tee filmi – olulised on idee ja autor. Julgen “Skandinaavia vaikusele” ennustada edu festivalidel ja küllap leiab eestimaist filmi hindama õppinud kodupublik selle kinost üles.
