LUGEMISELAMUS | Nostalgiliste vemmalde kogumik
Priit Aimla vastilmunud raamatu pealkiri “Olen rõõmus jonni pärast” vihjab küll mingile jonnakusele, aga kaante vahelt seda peaaegu ei leia. Ärapanemist, väljanaermist, eneseirooniat – seda küll.
Kes arvavad, et lapsi toogu kurg
need jäävad ilma mõnust teha
sugu.
Ja kellel puudub kirjanduseturg
neil kaob ka nauding kirjutada
lugu…
Nõnda nendib oma järjekordses värsikogumikus “Olen rõõmus jonni pärast” Priit Aimla – paljude huumorikogumike ja estraadinäidendite, lühitekstide ja laulusõnade autor.
Priit Aimla
68 lk.
Kirjastanud Priit Aimla.
Milles siis peitub fenomen?
Tunnen Aimlat ammu – esimesest teretamisest saab varsti vaata et pool sajandit. Olen talle saalist palju plaksutanud ja oleme laval koos esinenud ning alati imestanud (kohati imetlenudki), kuidas küll see teravhambuline satiir mehesse ära mahub.
Toimus ju suur osa Aimla otseütlemisi nõukogude režiimi “viljastavais tingimusis”, kus valvas, kuid anonüümne järelevalveseltskond – KGBst Glavlitini – vimma ja vihaga võimalust ootas, et midagi ära keelata, kedagi lahti lasta või hoopis kinni panna. Ja oh seda abitust, kui selgus, et polegi, mille eest…
Aimla oli terav. Ta kirjutas värssidesse (proosat muidugi kirjutas ka) oma suhtumise nii eelpoolmainitud seltskonda kui ka nõukogude ahistavatesse tobedustesse, aga oskas need plahvatusohtlikud hinnangud osavalt ridade vahele peita. Mis ärksamal osal kuulajaist-lugejaist arusaadavalt loetav oli.
Värskelt ilmunud “jonniraamat” on sedalaadi nükkeid täis, ehkki nügida pole enam suurt kedagi. Aga põhjust meenutada küll.
Näiteks vemmalvärss “Ni-med”, millele hiljem ka viis lisandus. Mäletatavasti sundis nõukogude bürokraatia Vene kombe eeskujul meile lisaks ees- ja perekonnanimedele ka isanime esitamise. Nii Aimla sellest kirjutabki:
Meil nimed kaelas justkui rangid
me elame kui kolme nime vangid
ja ükskõik kuhu sa ei lähe ka
need nimed kirjas suure tähega…
Või näiliselt ülisüütu kupleeke “Reedene rõõm”, kus lõbus laulumees end nädalalõpul vanniskäiguga kostitab, istub vannis ja laulab, kuni juhtub äpardus – vannikork tuleb ära ja laul voolab koos veega minema. Eks ole, ei midagi korravastast, aga isegi siin oskab autor endale truuks jääda, lausa prohvetlik olla:
Läks roostes torru mu viis
ja maa alt rõskuse viis…
S ü s t e e m (minu sõrendus – J. A.), mis õõnsalt mulksuvat näis
on mu ainsat laulu nüüd ääreni
täis…
… ja kui juhtub TORU kord
lõhkema
tuleb tagasi laul, ei kõhkle ma…
Aimla oskab itsitada ka, mitte ainult ära panna. Lugegem kas või tema laulupeomeenutust, august 1985. Mitte asjata ei ole ta pealkirja aastaarvu alles jätnud. Puhusid siis küll juba esimesed arglikud värsked tuulepuhangud, kolm geronti olid järjepanu maha maetud ja Gorbatšov siblis mis suutis. Või nagu literaat seda aega ise meenutab:
Oli aeg, kus rida rauku
pandi Kremli müüri auku
Kõigi oma pahedega,
üsna väikste vahedega…
Aga 1985. aasta laulupeomeenutusel kasutab Aimla regivärsi moodi vormi, lisades iga rea lõppu folkloorist tuttava heietussõna “kaske-kaske”. Ja ennäe – sünnib vaimukas aimlalik leelo:
Pidulistel peas on pärjad,
kaske-kaske
laulud suus ja jalad märjad,
kaske-kaske
Veidi märga ongi hea just,
kaske-kaske
keset üldist kuiva seadust,
kasemahla
keset laule mitmes keeles,
kaske-kaske
seisab siiski kodu meeles,
laske-laske
emakene endalt pärib,
raske-raske
mida see laps küll kodus närib ...
kaske-kaske
Pidu oli suur ja kõik said sellest
oo-oma oo-sa
ei see lähe niipea meelest,
oi berjooza…
Sügaval stagnaajal kirjutas vemmalvärsimees süütu laulukomplekti laste telelavastusse “Päkapikula”. Mitut tõugu päkapikud astusid seal oma lauludega üles.
Muu hulgas ka piilur-päkapikk, teadagi mis ametimehi ära narrides:
Ma piilun sind põõsast ja
põrandapraost
ma piilun sind mistahes
maailmajaost
ma piilun sind lakast ja laost
ma piilun sind katuseviiludest
ja terve mu päev möödub
piiludes…
Mis värvi on su nuga
kus taskus on su rubla
kui suur on sinu tuba
ei ole mulle saladus, see kõik on
teada juba…
Nõnda ongi Aimla värske raamatuke nostalgilisi vemblaid täis... Oi aegu ammuseid...
Tulgem kõik varjust välja!
Siinkohal ei saa kohe kuidagi meenutamata jätta veel üht killukest, üldse mitte raamatuga seotud, vaid ühest kaugest reisist.
Istusime Vietnami pealinna Hanoi lennuväljal lennukis ja lasime end troopilises kuumuses praadida. Oli tõeline põrgu seal lennukisalongis.
Otsekui kinnituseks näitas lennujaama seinal olev tulikiri ka temperatuuri. Üks reisikaaslane hakkas oigama – 50 ja veel varjus… – ning selle peale tuli Aimla itsitav kommentaar: “Kes sul käseb varjus olla!?”.
Tõepoolest, tulgem kõik varjust välja, rohkem valguse kätte, nagu Priit selle raamatuga.
