Avastusretked said alguse Pöörismäe õuelt. Sambla­rohe­line Niva, vana teedeatlas, roheline visandiplokk ja fotoaparaat moodustasid lahutamatu neliku, kui sai teele asutud.

“Lapsed, teeme ühe tiiru!” See ahvatlev ettepanek oli alati teretulnud. Uljas roolikeeraja võttis koha sisse, mina süüdimatu “kaardilugejana” kõrvalistmel ning ema teise “lapsena” tagaistmel, kust ta mõlemalt poolt vaateid sai nautida.

Niva oli oma hüüdnime Mursa auga välja teeninud. Ta murdis läbi paksust ja vedelast. Probleemiks polnud ka täistuisanud, libedad või auklikud teed. Teele sattunud koera tõttu käisime korra ka üle katuse, kuid maandusime õnnelikult. Ka koer pääses õnnelikult. Ei teagi, kas Ets oli üliosav autojuht või oli ta lihtsalt õnnesärgis sündinud.


“Aastatsõõr pokudõga. Aastaring pokudega”

Külli Leppik.

Edgar Valter.

244 lk.

Võru Instituut.


Pokud, tekst ja fotod

Fotosid silmitsedes on tunne, nagu seisnuks Ets pildistamise ajal mu selja taga. Otseselt või kaudselt. Just tema pilku oleks püüdnud kõik see, mis fotodele on jõudnud. Ja neid kõiki ilmestavad Edgar Valteri pokud. Kuuluvad ju pokudki Pöörismäe-aegsete avastuste hulka ja neil on õigus oma arvamusele raamatus jäädvustatu osas. Pokud annavad raamatule kolmanda mõõtme teksti ja fotode kõrval.

Edgar Valterit paelusid tühjaks jäänud poollagunenud taluhooned, varemed... Ta püüdis kujutleda, kelle kodu seal kunagi oli olnud. Kes oli tahunud need palgid tareseina tarvis? Kes oli ladunud kivid müüriks? Milline käbe perenaine ja kiiksuga peremees seal kunagi ringi toimetasid?

Jah – võrokestest mehed olid kiiksuga. Me naabrimees mäekünka tagant oli kord Pöörismäel puusilda parandamas ja leidis metsast omapäraselt kõveraks kasvanud noore kuuse. Kutsus meidki vaatama ja tatsas nõutult ümber puu. “Ku tiiässi, kuis ta nüüd taht, tuu kuusõkõnõ!” muretses ta. Kas rajada talle rohkem kasvuruumi või jätta ümbrus puutumata? Vist jäeti puutumata.

Sama naaber leidis kord oma kuurist jahimeeste eest pagenud ähmis põdra. Mees sulges kindlalt kuuriukse ja hoidis põtra varjul, kuni oht oli möödas. Teine naaber, eelmise vennas, tõi mu emale kord kingiks mullase mätta murulaugupuhmaga, mille keskel õitses moon. Ta oli ülimalt õhevil, leides ojaäärsest padrikust hiigelsuure sipelgapesa. Vahel kippus tema fantaasia ka uperpallitama. Juttu sellest, et ta õhtuhämaruses vintis peaga kodu poole tuiates karu oli näinud, ei saanud me kuidagi tõsiselt võtta.

Metsa käest ei küsi keegi

Edgar Valter sai kohalikust keelest aru, kuid ei püüdnud ise seda purssida. Urmas Kalla sujuvalt Urvaste-pärasesse võru keelde tõlgitud algteksti “Aastaringis pokudega” naudiks ta kindlasti mõnuga. See ju Pöörismäe ja Pokumaa kandis kõlanud keel!


Ets oli ülimalt mõistva hingelaadiga inimene. Ta leidis, et ei ole õige ilma tungiva vajaduseta sekkuda kellegi isiklikku ellu ega toimimisse.

Selle raamatuga seoses kogesin aga taas, et isegi väikeses Eestis võib paikkondlike keelte erinevus viia eksitusse. Kujundaja Erki Rammo oli Läänemaa mehena tõsiselt nördinud, lugedes Urmas Kalla tõlkes lauset: “Liivakarva tähendäs kõrd valgõt, kõrd jälki musta.” “Inetusti öeldud,” leidis Rammo. Jälk must! Et sõna “jälki” tähendab võru keeles “jälle”, oli talle suureks üllatuseks.

Lapsemeelne õhin, mis saatis pildistamishetki, on jäänud möödanikku. Elutarkust, kogemust, kainet reaalsustaju koguneb ajapikku. See kajastub ka fotodele lisatud tekstides, mis ühendavad omal moel minevikku, olevikku ja tulevikku. Toonaste helgete mälestuste vahele on pugenud tumedamaid toone. On mängulisi mõttekäike, on sügavamaid mõtisklushetki... Ka tekstid lähtuvad hetkemeeleoludest, mida toonased fotod nüüd, aastate järel, esile kutsuvad.

Ets oli ülimalt mõistva hingelaadiga inimene. Ta leidis, et ei ole õige ilma tungiva vajaduseta sekkuda kellegi isiklikku ellu ega toimimisse. Õnneks ei tulnud tal elada nüüdsel lageraiete ja intensiivse metsamajandamise ajal, kus inimene otsustab, kust harvesteriga üle käia, mis maha raiuda, mis kasvama jätta, kuhu kaheldava elujõuga istandik rajada. Aga keegi ei küsi, mida mets sellest kõigest arvab. Ei küsitud isegi Pokumaal, kus Etsi nägemuse kohaselt pidi kasvama inimkäest puutumatu mets.

“Aastaring pokudega” on mitmekihiline raamat ja kajastab ühel või teisel viisil seda ajalõiku kunstniku elust, mis möödus Pöörismäel.