KUNSTIELAMUS | Tajusidpidi kevadnäitusest ja kunstist

Õrnrohelise ja puhasvalge kombinatsioon akna taga püsis vaid loetud minutid. Samas jäi saadud puhtuse ja hapruse emotsioon minusse vaatajana alles. Hetkepilti raamis korteri veel pesemata klaasaken.

Libistan pilgu üle kunstihoone paraadtrepi suurel seinal oleva kunstitöö ja veendun, et see on linoollõige. Ei mäleta, et oleksin nii suureformaadilist linoollõiketehnikas tööd kunagi näinud. Nüüd kodus näitusest kirjutades sarjan ennast, et seda tähelepanelikult ei vaadanud. Tuleb uuesti minna, et näha.

Erki Kasemetsa (1969) “Olevis­te, Niguliste ja Ülemiste” on esimene töö, mida pärast üldmuje fikseerimist lähemalt vaatan. Silma jääb, kuidas see pealkiri on tõlgitud muukeelsete jaoks – “Starõi Tallinn” ja “Tallinn twin towers”. Ja tehnikaks on öeldud pirkolaaž. See on kummaline pisikestest tükkidest koos suur teos.

Mulle tundub meeldivat see, kuidas näitus on kujundatud, kunstnike nimed suures kirjas nende tööde kohal tähelepanu tõmbamas. Hiljem jään mõtlema, kas suur kunstniku nimi ei vii tähelepanu tema loomingult hoopis isiksusele, tema vanusele ja kuidagi sellele, mis tehnikas kunstitöö on valminud. Koomiksilaadne “Laika Marsil” jääb silma. Autor Robin Nõgisto (1992).

Ja nii ma juba jälgingi mitte seda, mis pildil, vaid seda, mida loen. Madalreljeefne maal, hõbedane n-ö kaltsuvaip, foolium ja foto “Mu ismaa on minu arm”, gobelään, autoritehnika, akrüül pealkirjaga “Lageraie”. Tõnis Paberit (1952) on modelleerinud luuletaja Indrek Hirve kaks portreeskulptuuri kõrvuti, lisatud on viide – autoritehnika, ja valmimise aastaarvud ka juures – 2007–2019.

Ma pole oma ringkäiguga veel kuigi kaugele jõudnud, aga juba tean, et pean uuesti tulema. Et on asju, mida tahan kauem vaadata.

Jään üsna kauaks seisma akvarellitehnikas Jüri Arraku portree ees. Autor Rein Mägar (1944). Taas märkan ennast mõtlemas sellele, et vanuse järgi peaks see kunstnik olema klassik, aga tema vormistuses on minu jaoks nii klassikalisust kui avangardismi – need koos. Ja samas on ka Jüri Arrak sellel pildil mu jaoks olemuslikult iseloomustatud.

Tiit Pääsuke, noormehest maalija minu esimestelt kunstinäitustel käimistelt. “Neli põlle” ja jällegi pikk valmimise aeg 2007–2019. On taas mees, kes vanaks saanud ja mõtetelt nooreks jäänud.

Kummaline, et olen otsinud keerulise aja märke sellel ülevaatenäitusel ja pole neid leidnud. Leonhard Lapin (1947) on, tuleb välja mu jaoks, eksponeerinud kõige teravama ja tundlikuma ajatajuga töö. Pealkiri tööl “Kurja meelevallas”, segatehnika. Pisike kollakas maakera on kaheharulises puust kahvlis, mille teravikud kuldsed. Äitäh, Leo!

Miskipärast tuleb Lapini tööd vaadates meelde Andres Ehin. Nende meeste tunnetusväli ja selle jäädvustamise oskus on mu meelest sarnased...

Ega ma tavavaatajana sellest hästi aru ei saa, miks see galeriide rõhutus, aga no las ta siis olla. Temnikova ja Kasela galerii egiidi all on kunstnikud Kaido Ole ja Marko Mäetamm. Kris Lemsalu ka oma kirju keraamilise vaagnaga plastist õllekastidest postamendil.

Üsna samasse elamuslikkuse ja meeldejäävuse kategooriasse paigutub sinine koer, pealkiri sellel tegelasel “Rõõmurull”. Pean koera all olevat patja katsuma, aru saamaks, et see on tehtud betoonist. Ei ole pehme. Autor Gea Sibola Hansen.

Peeter Lauritsat eksponeerib Vaal Galerii. Vägevad süvenemist nõudvad pildid – “Aeg ei ole lineaarne” on kiri ühel neist. Tahavad kõik koju seinale, et vaadata veel ja veel.