Rein Raamatu maalides on seda, millest viiekümnendatel Eestis ei räägitud

Legendaarne filmimees Rein Raamat avas Kastel­laanimaja galeriis oma viienda maalinäituse.

“Nostalgilised mälupildid”

Rein Raamatu

maalinäitus Kastellaanimaja galeriis 7. maist 1. juunini.

Rein Raamatuga on seotud ligi 70 aastat eesti filmikunsti ajalugu, kuid eelkõige on ta olnud üks teedrajavaid animafilmide lavastajaid ja filmikunstnik. Lisaks ka 1990. aastate teisel poolel ja käesoleval sajandil mitme ajas väärtust koguva portreefilmi autor eesti kunstnikest ning teatri- ja muusikainimestest.

Paljud praegusest publikust ehk ei teagi, et sõjajärgsel keerulisel ajal lõpetas Rein Raamat kunstiakadeemia cum laude just maali erialal. Oma elulooraamatus “Värvilindu püüdmas” (2011) on autor omaaegseid otsuseid ja valikuid nimetanud saatuseks. Küllap ositi nii oligi, ent ka molberti tagant kinostuudiosse sisenedes jäi maalikunst autorile vaid käeulatuse kaugusele.

Õieti algaski kinokunstniku karjäär Elbert Tuganovi nukufilmidele taustu maalides, kindlasti tuntuim neist esimestest töödest on eesti esimene nukufilm “Peetrikese unenägu” (1958). Kinokunstnikuna tunneme Rein Raamatut sellistest rahvuslikest Tallinnfilmi kullavaramu filmidest nagu “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1963), “Mäeküla piimamees” (1965) või “Viimne reliikvia” (1969), kus kunstnik on võinud suhelda ja kindlasti ka seejuures õppida selliste eesti kinokunsti akadeemiliste klassikutega nagu Jüri Müür, Grigori Kromanov või näiteks Leida Laius, kes kandsidki neil aastail filmikunsti saabunud uuenduslikke ideid.

Võib öelda, et praegugi lähtub ta oma maalides eelkõige sellest, mis on tema ümber reaalses maailmas, ent Rein Raamatu reaalsusse on alatihti kandunud pisut ulmelisi nüansse.

Rein Raamat on kirjutanud ja rääkinud oma maaliõppejõududest viiekümnendate kunstiinstituudis soojuse ja positiivse tähelepanuga. Õpetati, mida neil aastatel õpetada võis, sealhulgas akadeemilise kunsti aluseid, mis hiljem võimaluste avanedes lubasid edasi minna ja katsetada moodsa kunsti uutel radadel.

Maalinäitus Kastellaanimaja galeriis meenutabki autori arutlusi kunagi saamata jäänud kogemustest modernse kunsti ajaloost. Oma arvukatel reisidel nägi ta paljut, millest viiekümnendatel Eestis ei räägitud ning kunstniku koju saabus arvukalt kunstiraamatuid.

Võib öelda, et praegugi lähtub ta oma maalides eelkõige sellest, mis on tema ümber reaalses maailmas, ent Rein Raamatu reaalsusse on alatihti kandunud pisut ulmelisi nüansse.

Läbi elu kestnud kiindumus muusikamaailma on sel näitusel leidnud väljenduse nii mulluses pühalikus Arvo Pärdi portrees kui ka uskumatult ülemeelikus kompositsioonis “Dirigent Endel Nõgene” (2019), kus orkestriaugust paistavad tontlikud keelpillimängijad ja roosidega pärjatud laval tantsib operetlik korde­ballett.

On tajutavat rõõmu maalikunsti võimalustest, ent ka aastakümnetega omandatud professionaalset kergust kogu Euroopas järjekindlalt oma elu elavas modernistlikus laadis ja käegalöömist võimalikule kriitikale.