“Praegu on kartuli seis hea, kartul on ilus, vahepeal tuli vihma ka. Loodame, et tänavu tuleb hea saak,” teatas Gustav Põldmaa oma kartulipõllul.

Uue sordi ‘Queen Anne’ pani Põldmaa maha esimest korda ja on ise ka põnevil, millised kartulid kuninganna annab. Saksamaa teadlaste aretatud varase kartulisordi mugul on kollane ja maitselt sobib nii lauakartuliks kui ka salatisse.

Küsimusele, kas uus kartulisort on saanud nime meie roosiaia kuninganna ehk Anne Veski auks, vastas Põldmaa naerdes: “Tore on, kui nii arvatakse. Siis saame ehk Anne Veski meie Simuna jaanitulele laulma!”

Gustav Põldmaa on üks Eesti kartulikasvatuse eestvedajaid. Uusi sorte on ta katsetanud Virumaa põldudel juba aastaid, enne kui need tootmisse ja müügiks lähevad.

Peale oma firma, kus Põld­maa tegeleb koos vend Kullega kartuli- ja teraviljakasvatusega, juhib ta ka tulundusühistut Talukartul. Ta on kursis kõigi kartulisortide ja suundumustega ning tarbijate rõõmuks on siit põldudelt aastatega tulnud üle 20 kartulisordi.

Investeerinud üle miljoni euro

Aastakümnetega on kartulikasvatust meie kunagises kartulivabariigis kõvasti vähemaks jäänud. Selle eest, et meie toidulaual ikka kodumaal kasvatatud mugulaid oleks, seisavad eesliinil üksikud entusiastid, kes on tootmisse kõvasti investeerinud.

“Sel aastal soetasime uue kartulikombaini, mis maksab pool miljonit,” teatas Gustav Põldmaa. Ta lisas, et varem on soetatud kartuli mahapaneku tehnoloogia ja igal aastal tehtud investeeringuid.

“Ostame ka uusi sorte sisse, igal aastal umbes 20–30 tonni eliitseemet,” nimetas Põldmaa. “Kui suudame investeerida ja toodangu müügist vee peale jääda, siis suudame ka väliskapitali survele vastu pidada.”

KONKURSS

Valime 2019. aasta põllumehe

Maaleht ja Eesti Põllu­ma­jan­dus-Kaubanduskoda korraldavad juba 19. aastat konkurssi “Aasta põllumees”, millega tunnustatakse inimesi, tänu kellele jõuab meie lauale igapäevane kodumaine toit. Soovime esile tõsta uuendusmeelseid, keskkonnateadlikke ja edasipürgivaid põllumehi.

Tänavusele konkursile on maamajanduse organisatsioonid esitanud kümme väärikat kandidaati. Tutvustame nende tegemisi Maalehe veergudel, lõpliku valiku teeb žürii sügisel.
Aasta põllumehe konkursi võitja saab auhinnaks ajaloolise “Külvaja” pronkskuju vähendatud koopia. 1928. aastal võitis “Külvaja” kuju Theodor Pool parima Eesti talu eest Piistaojal. Koopia autor on skulptor Tiiu Kirsipuu.
Kuju üleandmisega soovivad Maaleht ja Põllu­ma­jandus-Kaubanduskoda rõhutada Eesti maaharimise ja põllumajanduse edendamise ajaloolist järjepidevust läbi sajandite.
Uus hoidla ehitati Simunasse viis aastat tagasi, sinna on paigaldatud uus ventilatsioonisüsteem ja seal ladustatakse põhiliselt seemnekartulit. Toidukartul läheb Roosna-Allikule Talukartuli tootmistsehhi. TÜ Talukartul, mis ühendab ligi paarikümmend talunikku, on Eesti suurim kartuli hoiustaja, pakendaja ja turustaja.

“Eelmisel aastal oli mul kartul maas 60 hektaril, tänavu juba 101 hektaril, sest tänavu saab kartulit võtta juba uue kombainiga,” rääkis Põldmaa. Kaherealine kartulikombain Grimme kiirendab tunduvalt sügisest kartulivõttu ja annab võimaluse tootmist veelgi laiendada.

“Oleme seemnekasvatajad ja igal aastal peame katsetama sorte, sest mõni sort sobib meile, mõni mitte,” selgitas Talukartuli juhatuse esimees.

Rahva lemmik on ‘Red Lady’

“Meie põhisort on ‘Red Lady’. Varajastest on meil ‘Flavia’,” teatas kasvataja. Ja lisas, et nüüdseks kasvab nende põldudel ka mõne muu firma sorte, mis tarbijatele rohkem meeldivad. Näiteks on väga hea pudrukartul ‘Afra’, samuti ‘Milva’.

Põldmaa selgitas, et enamasti kasvatavad nad Saksa firma Solana sorte. Maha on pandud ka ‘Toscanat’ ja ‘Lillit’. Agrico sortidest proovitakse ‘Esmeed’ ja ‘Carolust’. “‘Caroluse’ seemet proovin katsetada mahekartuli kasvatajatele,” rääkis Põldmaa.

Küsimusele, miks kogenud põllumees enam Eesti kartulisorte ei kasvata, vastas Gustav Põldmaa, et kahjuks tal tänavu tõesti Eesti sorte ei ole.

KOMMENTAAR

LEHO VERK, MESi nõuandeteenistuse juht

Soe süda ja virulase jonn

Väärikaid kandidaate on igal aastal mitu, kõiki ma isiklikult ei tunne, aga Gustavit tean ammu ja võin kinnitada, et tema on kindlasti seda tiitlit väärt. Gustav Põldmaa on talupidaja ja maamees selle sõna kõige paremas tähenduses: tööd teeb sooja südamega, aga plaane tulevikuks külma peaga. Küllap just need omadused – ja peale selle virulase jonn – ongi ta ka rasketel aastatel pinnale jätnud. Kindlasti on abiks olnud ka teadlik ühistegevusse panustamine.

“Eesti sordid on väga head ja varem olen kasvatanud väga palju ‘Andot’, aga nüüd olen teistele sortidele pidama jäänud,” ütles kasvataja.

Ka tarbijad on oma maitset laiendanud ja eelistavad sageli teisi sorte Eesti omadele – peaasi, et mugul oleks kodumaa mullas kasvanud.

Kartulikasvataja tõi ka esile, et konkurents odavama importkartuliga paneb kohalikud tootjad kõva surve alla. Näiteks K&G Saarelt ei kasvata varajast kartulit. “Meie siin Põhja-Eestis ei suuda konkureerida Itaalia ja Maroko varajaste kartulitega,” nentis Põldmaa.

“Mina ei taha nii tööd teha, et pean peale maksma,” rõhutas Gustav Põldmaa. Kõik tegevused on ta koos vennaga planeerinud niimoodi, et ei tehtaks mõttetut tööd.

Mina ei taha nii tööd teha, et pean peale maksma.
Gustav Põldmaa
Ta meenutas oma ettevõtmiste algusaega. “Kui Vene aeg lõppes, sain ma 30 ha põllumaad tagasi. Vend Kulle sai tagasi vanaisa maad, panime talumaad kokku, kasvatasime kartuleid ja pidasime 60–70 lüpsilehma.”

Praeguseks on sellest välja kasvanud üle tuhande hektari maid hariv firma, kus teine põhiline tootmisharu kartulikasvatuse kõrval on teraviljakasvatus. Teraviljakuivati asub Laekveres ja vilja kasvatatakse Lääne-Virumaa ja Viljandimaa põldudel.

“Et maal üldse ellu jääda, peab kogu aeg midagi tegema ja mitu majandamisharu korraga olema,” ütles Gustav Põldmaa.