Põllumees Padari hääles kõlab vaieldamatu uhkusenoot, kui ta meenutab oma 30 aasta tagust tipprolli: “Läksime Balti ketti koos sõber Thomas Grossiga külgkorviga mootorrattal M72. Mina kehastusin Saksa kiivrit kandes Ribbentropiks, tema aga Vene kiivriga Molotoviks. Kaasas oli Vene–Saksa sõprust ülistav plakat kirjaga “Družba – Freundschaft”, mis pärast lõkkesse lendas.”

Padaril on meeles, et algselt kavandati mootorrattale võtta ka keegi eesti rahvariideseeliku kandja, et absurd veel täiuslikum oleks. “Isegi ilma eesti neiuta hakkasime aga nii silma, et lätlased ei tahtnud meid alguses üle piiri lubada.”

VIDEO | Lilli külas 30 aasta eest salvestatud video algupooles poseerivad uhkelt ka Balti ketile Molotovi ja Ribbendropina saabunud sõbrad Thomas Gross ja Ivari Padar.

Viiekuune ketilüli

Eluaegse õpetaja ja tubli blogipidaja Helle Saluveeri ning tema sugulaste jaoks oli aga Balti ketil veidi teistsugusem tähendus kui kogu rahva jaoks. Sest tema emapoolse suguvõsa üks elujõulisemaid võrasid ja juuri on pärit LilliNuiaKarksi liinilt. Lilli on väike küla, millest Läti piirini 4 kilomeetrit, ja just sinna sõitiski suguvõsa Balti ketiks kokku.


“Kohale sõitsime juba hommikul, sest kartsime, et hiljem pannakse liiklus kinni ja me ei pääse läbi.”

“Onu ja tema pere, kes Lillis elab, võttis suure sinimustvalge kätte ja fikseeris oma permanentse kohalseismisega meile kuuluva mitmekümnemeetrise maanteejupi oma maja ees. Hiljem sõitis sinna üks suur bussitäis Tallinna mingi tehase töötajaid, kellele oli see distantsilõik n-ö kõrgemalt poolt määratud. Aga me ei lasknud neid vahele; oli isegi korraldajatega ütlemist,” kirjeldab Helle toimunut oma suguvõsa blogis. Ta küll enam täpselt ei mäleta, mitukümmend sugulast kokku tuli, aga noorim ketilüli oli alles viiekuune, vanimad üle 70 aasta. Teised mahtusid sinna vahele.

Suguvõsa on Balti keti juubeleid ikka tähistanud kokkutulekutega ja meenutustega sellest kaunist ajast. Nii tehti ka keti 20. sünnipäeval 2009. aastal, mil aastatetagune noorim baltiketlane sai kingituseks rahvariideseeliku kupongi.

Jooks ketini

Tänu Balti ketile sai endine minister ja praegune Viimsi vallavanem Laine Randjärv teada, kus asub Lilli küla.


Ta oli sel päeval perega Tsirguliinas ja sõitis sealt koos abikaasaga vana Žiguliga mööda Valga- ja Viljandimaa väikeseid teid inimketi asukoha poole.

“Kindlat plaani sihtkoha osas polnud. Tahtsime lihtsalt kusagile ketini jõuda. Teedel oli palju rahvast ja suured ummikud,” räägib Randjärv toona aina kasvanud murest, et nad ei jõuagi päris õigeks ajaks kohale.

“Parkisime auto kusagile ära ja jooksime ketini, sirutasime käed nii-nii pikalt välja ... et kett katkematult püsiks,” meenutab Randjärv tänagi toonast rõõmu ja hingevärinat.

Peagi hakkas aina enam koguneva rahva hulgas levima teade, et Lilli piirikülas on toimumas miiting, kuhu üheskoos minema hakati. Lainel on meeles, et peeti kõnesid ja põletati mingeid puuslikke. Hirmutunnet toimuva pärast ei paistnud olevat kellelgi.

“Oli ülev ja oli ilus, seisime ringis, laulsime ja loitsisime. Vaatasime, kuis lõkkesse langevad poliitloosungid ja laulsime-loitsisime edasi, eestlased-lätlased koos.”

Kättesaadud vabadus

Lilli külas toimunud miitingut juhtis aga ajakirjanik ja õppejõud Hagi Šein koos kolleeg Rein Järlikuga. Tema kirkaim mälestus on teekonnast Lillile koos samas autos olnud Heinz Valguga, kellelt pärineb ju legendaarne hüüdlause “Ükskord me võidame niikuinii!”.


Valk olnud sel teel Läti piirini tihti poolest saati autoaknast väljas ja nende masin liikunud lakkamatute kiiduhüüete saatel.

Miitingujärgsest Lillist on Šeinil nagu paljudel teistelgi meeles hiigelsuur lõke, mis ümbritsetud eestlaste-lätlaste massist. Lõkkesse lendas plakateid kirjadega “MRP”, viisnurkasid.

“Aga vabaduse saime kätte ja see on kõige tähtsam,” lõpetab Šein meenutuse.