Kalamehejutud inimestest | Muretu Otu poeskäik algas hommikul ja lõppes videvikul
Kohalikku vähenõudlikku kala nagu haug, särg, ahven, säinas, luts, angerjas oli esialgu selles pehme põhjaga madalas, sooja veega, üksnes ühest küljest merega ühenduses olevas lahes üle keskmise rohkesti. Ehkki, nagu kohalik kõiketeadjamees – Porsiku talu omanik August Tambärg, meile Porsiku Kusti, nüüd kadunukesena valla aukodanik, kelle nime kannab ka Hanila muuseum Tallinn-Virtsu maantee ääres – väitis, ei saavat kolmekümnendate-neljakümnendate-viiekümnendate kalasaake hilisemate aastate omadega võrrelda.
Hilisemad on lihtsalt nirud nii kaalult kui kvaliteedilt. Kusti aidas olid püügikorras puuvillasest niidist võrgud ja angerjarüsad, lambipetrooleumiga ära lõhnastatud, et rotid kallale ei läheks. Kaluri lesk, Laelatu talu perenaine Riina Kesküla pani imeks, et me angerjad ära marineerisime ja purki panime. Nemad oma mehe ja lastega olid angerjad ikka supiks keetnud või tünni soolanud.
Läinud sajandi seitsmekümnendatel kolis Rame ja selle lähedastesse Nehatu, Pivarootsi, Muriste külla üksteise järel kunstnikke, filmitegijaid ja kõiksugu muid loovhingi, kes tahes-tahtmata suhtlesid põliselanikega ja elavdasid niiviisi külaelu. See oli omamoodi „Tagasi loodusse!“, liiatigi oli seal merele juurdepääs piirivalvest vaba. Ja oli seal värvikaid mehi-naisi, kahjuks peaaegu kõigist saab üksnes minevikus rääkida.
Mitmed uusasukad said kokku kevadel Porsiku sõnnikuveotalgutel. Aasta võis olla 1975. Peale kolme kohaliku kalamehe, kes olid ühtlasi ka jahimehed, viskasid sõnnikut laudast vankrile ja vankrilt põllule üks maalikunstnik, kaks filmioperaatorit, üks helirežissöör, üks graafik, üks muuseumitöötaja, miilitsaseersant, üks partorg ja üks endine kolhoosiesimees, kes oli ämma maja maha põletanud ja kodunt minema aetud.
