Metsa- ja põllumajandus püsivate muutuste keerises

Saja aasta vältel on suured muutused omased igale majandusharule ning seda kaugeltki mitte ainult tehnoloogia arengu tõttu.

Traditsioonilised majandusharud, nagu põllumajandus ja metsandus, sõltuvad alati suurel määral poliitilistest otsustest ja prioriteetidest. Muudatused toetustes, maksunduses või tollireeglites saavad lühiajaliselt esile kutsuda suurema pöörde kui pikemaajalised muudatused tehnoloogias. Läbimõeldud otsuste langetamine nõuab kursisolekut laiemaga kui vaid Maarjamaa piires toimuvaga. Igas Euroopa riigis on olukord küll mingil määral ainulaadne, kuid siiski leiab ka universaalseid suundumusi ja seaduspärasusi.

Eesti põllumajanduse jaoks oli märgiline aeg 1919. aasta, kui maareformi käigus mõisade maad, hooned ja sinna kuuluv rekvireeriti ning soovijatele jagati. 1930. aastate majanduskriisi eelselt pankrotistusid paljud talud ja maa koondus jälle suurtalunike kätte. Sellest hoolimata arenes Eesti põllumajandus jõudsalt ning põllumajandustooteid eksporditi isegi Lääne-Euroopasse.

Aastatel 1944–1947 toimunud maareformi eesmärk oli juurutada ülejäänud Nõukogude Liidus juba varasemalt kehtestatud ühismajandite korda. Esimene kolhoos asutati aastal 1947 ning väikekolhoosid pidid toime tulema mitme liitmiste lainega, mis tõi kaasa nii head kui halba. Alates eelmise sajandi lõpust on põllumajanduses taas võimust võtnud suurettevõtted, tuues Eesti tagasi punkti, kus olime sada aastat tagasi. Siiski on Eesti põllumajanduse mitmekesisemaks muutmisel oma osa ka väiketootjatel.

Põllumajanduse kogutoodangu väärtus 2018. a oli 856 miljonit eurot ning hiljutise Ernst & Youngi uuringu põhjal moodustab metsa- ja puidusektor 10% kogu Eesti tööhõivest, andes tööd umbes 59 000 inimesele. Ainuüksi need arvud annavad tunnistust nende majandusharude olulisusest. Tarku otsuseid ja majandamist ka järgnevaks sajaks aastaks!

false