Kauksi Ülle: õitest saavad viljad ja viljadest moos
Vahel ma kuulen hääli. Lapsepõlvest. Oma hõimu, külainimeste omi. Vahel ka nende omi, kes on elanud mitu põlve tagasi, kuid keda on hoidnud elavana järeltulijate mälestused.
Üks neist häältest ütleb kevadel vana põllupalvet: “Mina tera Sulle, Sina üheksa sügisel mulle, maa meie ema, sinule ma kammardan.” Poeg on ka kuulnud esivanemate hääle asemel reklaami häält: “Kõik on uus septembrikuus.” Võtan tema sahtlist neli pinalit välja. Kolm on ebaeakohaste piltidega – kunagi moes olnud peletistega. Üks pinal on neutraalne, avar ja lapsesõbralikust materjalist. Kallame selle tühjaks ja sordime kokku parima valiku. Tagavaravarustust jääb üle aastateks.