Teisel põhjusel ehk siis toitumise eesmärgil koeri ründavad hundid on reeglina olnud kas loomulikust varem iseseisvat elu alustama pidanud (reeglina jahipidamisega seoses) ebapiisavate metsloomade murdmise oskustega noored loomad või siis vanad/vigased/haiged isendid.

Oleme jäädvustanud huntide poolt koerte ründamisi alates aastast 2003. Kõrvutades aastas huntide rünnatud koerte arvu huntide (karjade) arvuga, ei saa küll kuidagi öelda, et mida rohkem hunte, seda enam rünnakuid koertele, pigem vastupidi. Vaadeldaval perioodil (2003‒2018) on kõige enam koeri rünnatud aastatel 2003‒2004, mil huntide arvukus oli perioodi madalaim. Ka hiljem on rohkem koeri rünnatud pigem hundi madalama (2013, 2018) , kui selle kõrge arvukuse (2008, 2011, 2015) aastatel.

Kuigi hetkel ei ole analüüsitud koerte ründamiste võimalikke seoseid näiteks meie sõraliste arvukuse muutustega, ei paista vähemalt esmapilgul ka siin mingit otsest seost olevat. Niisiis jääb see hetkel lugeja enda mõelda, et millest see sõltuda võib.

Inimese side lemmikloomaga on reeglina märksa tugevam kui tema side kariloomaga, mistõttu on palju raskem ka taluda koera kaotust. Seetõttu on riiklikud institutsioonid (Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet) alati koerte ründamisjuhtudesse huntide poolt suhtunud väga tõsiselt.

Nii on jahihooajaks aladele, kus taolised probleemid ilmnenud on, suunatud küttimist eesmärgiga võimalikud koeri murdvad hundid likvideerida esmajärjekorras, samuti on väljaspool jahiaega antud nuhtlusisendite küttimiseks erilube. Varasemate aastate kogemustest lähtuvalt on see üsna hästi ka toiminud ehk siis koerte murdmine on lõppenud.