Sulev Oll: siiruste välimääraja - mjäugumissiirus, poliitsiirus, korrektsussiirus

“Siirus” tundus mulle kunagi väga tore sõna. Natuke nagu magusat siirupit, aga teist sama palju ka tähistaevast, Siiriust. Nüüd algatan ma aga liikumise, mis peaks sõna “siirus” eesti keelest välja ajama, ja sõnaraamatust veel takkapihta.

Mis mul siiruse vastu on? Ei miskit. Nii tore on kellelegi otsa vaadata, talle ilusaid või tõsiseid sõnu öelda ja tunda, et need jõuavad pärale, peegelduvad arusaamisena silmades. Paraku on sellega nüüd lõpp. Siirust, vähemalt sellist, nagu mina teda tundsin, pole enam.

Muidugi ei saa ükski olnud asi lõplikult kaduda, temast jääb mälestus, paremal juhul ka järeltulijad. Siirusel on ka hulk järeltulijaid, kahjuks sedavõrd teistsuguste nägudega, et raske on neid ära tunda või isegi vanemaga seost luua.