Tuul tõukab ja murrab puid
Nüüd siis tegin uue pildi murdunud kuusest, mida vaadates oli selge, et elupäevi tal kauemaks ette nähtud ei olnudki. Haigus oli tüve südamiku juurekaelast alates ülespoole suisa õõnsaks uuristanud. Selliseid haigeid puid tuleb metsas ikka ette ja küllap said sellest aru ka metssead, kes puu ümbruse põhjalikult segi tustisid ja tõenäoliselt midagi söödavat leidsid.
Külmumata pinnasega vesisel aastaajal heidab tugev tuul sageli just kuuski koos juurtega pikali. Sel aastal on palju kuusekäbisid, mis lisavad ladvaokstele raskust ja nii need puud langevadki.
Vaatasin maantee ääres hiljuti riigimetsas tehtud lageraiet ja sealgi on tuul grupiti kasvama jäetud mändidest osa juba maha heitnud. Sama on juhtunud ka noorte kasvama jäetud kuuskedega. Vana metsa varjus kasvanud ja raie järel ootamatult lagedale jäänud puud on eriti tormitundlikud.
Kindlasti teavad paljud inimesed õuedes, tee ääres või keset põldu kasvavaid üksikuid kuuski, mis tunduvad ajatud, elavad kauem kui inimesed, kes neid lapsest saati peaaegu muutumatutena mäletavad. Saja aastani peavad vastu ka mõned karjamaakased, okslikest rannamändidest, pärnadest ja tammedest rääkimata. Neist viimased tunduvad inimesega võrreldes olevat igavesed, elavad üle kümneid inimpõlvi, torme, sõdasid, valitsusi ja riigikordasid.