Naatan kõneles Tiiule: „Kui me räägime leppimisest surmaga, siis tähendab see leppimist oma eluga sellisena, nagu ta on. Või nagu ta on olnud... Olen näinud palju juhtumeid, kus inimene ei jaksa enesesüüdistusest kaugemale näha. See on kogu aeg jalus. Ja siis ei jaksa ta ka surra. Üks mees vaevles päris pikka aega. Ja umbes tund aega pärast meie vestlust ta suri.“