Hingede hoidjad mitu põlve – Harri, Eenok ja Naatan Haamer

Kunagi tahtsin teha filmi Naatan Haamerist kui Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ja lastekliiniku hingehoidjast. Tahtsin, aga ei teinud, sest selle töö juures on ruumi vaid hoidjale ja hoitavale, ükskõik kui väikeseks sa end oma kaameraga teed.

Siiski, ühe episoodi hingehoiutööd saime üles võtta – Naatani kohtumise Tiiuga. Tiiu Sild oli nelja lapse ema, teadlane, Tartu AHHAA Teaduskeskuse rajaja ja kauaaegne juht. Olen toona sündimata jäänud filmi tööpealkirjaks pannud „Elust surmani“. Ja elust surmani, surmani elamisest tookord Naatan ja Tiiu rääkisid. Tiiu Sild suri 2012. aastal. Täpsem oleks öelda, et Tiiu Sild elas 2012. aastani.

Naatan kõneles Tiiule: „Kui me räägime leppimisest surmaga, siis tähendab see leppimist oma eluga sellisena, nagu ta on. Või nagu ta on olnud... Olen näinud palju juhtumeid, kus inimene ei jaksa enesesüüdistusest kaugemale näha. See on kogu aeg jalus. Ja siis ei jaksa ta ka surra. Üks mees vaevles päris pikka aega. Ja umbes tund aega pärast meie vestlust ta suri.“