TLÜ professor Daniele Monticelli: me ei ole veel harjunud elama globaalsete kriiside ajastul
„Niisiis olgu öeldud, et jumalapoja õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas Firenzes /.../ puhkes surmakülvav katk. /.../ Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese tarkus ega ettevaatusabinõu, ei see, et selleks ette nähtud inimesed linna mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et tervise hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. /.../ Taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu tuli, mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest esemetest, kui need väga lähedal asuvad.“
Boccaccio ja meie
Nii algab 1348. aasta katku kirjeldus, mille Itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio pani oma Dekameronis kirja vahetult pärast epideemia lõppu. Ehkki meie saame tänapäeva meditsiini ja teaduse arengu toel märksa rohkem usaldada „inimese tarkust“ ja „ettevaatusabinõusid“ varem tundmatu viiruse leviku takistamisel, on siiski märkimisväärne, kuidas kogu ühiskondliku elu ohustava sündmuse puhul pole inimeste kogemus, tunded ja käitumine 700 aastaga eriti muutunud.
Seepärast meenuski esimesena Boccaccio, kui kuulasin Itaalia peaministri Giuseppe Conte 9. märtsi dramaatilist telepöördumist, milles ta kuulutas Covid-19 karantiini ala laiendamist kogu Itaalia territooriumile. Teatades, et „meil pole enam aega“, võttis peaminister uue erikorraliste meetmete paketi kokku üleskutsega „io resto a casa“ („ma jään koju“).
Täpselt samamoodi otsustavad Boccaccio novellikogu kümne Firenze noort katku eest põgeneda, sulgedes ennast kaheks nädalaks (just nii!) linnast väljas asuvasse villasse, kus nad veedavad aega üksteisele lugusid jutustades.
Karantiini tagajärjel on kogu Itaalia territooriumil nii avalikus kui erasektoris tegevus suuresti seiskunud või toimub kaugtöö vormis. Raskustega üritatakse töös hoida vähemalt tootmissüsteemi ja olulisemaid tehaseid. Enamus kaubandus- ning toitlustusasutusi on kinni, samuti kõik õppe-, kultuuri- ja meelelahutusasutused.
Lahti on ainult apteegid, toidu- ja tubakapoed, ajalehekioskid, bensiinijaamad, pangad, jmt. Inimesed vabalt liikuda ei tohi ja kui nad seda teevad peavad kaasas kandma allkirjastatud avaldust, kus nad ise deklareerivad, mis oluline põhjus neid kodust välja viib. Avalduseta ringiliikujaid ja valetajad võidakse trahvida, kui tegemist on Covid-19sse nakatunud inimesega, võib ees oodata isegi vanglakaristus.
Ühistranspordi-, rongi- ja lennuliiklus on suuresti piiratud. Lehed kirjutavad, et selline, terve riiki hõlmav karantiin, on maailmas pretsedenditu ja kahtlemata on tegemist sõjajärgse Itaalia niigi äreva ajaloo ühe musteima hetkega. Vanemad inimesed oskavad rääkida, et isegi sõja ajal, siis kui lahingud Itaaliasse jõudsid, käidi ikka koolis. Ainult õhurünnakute puhul katkestati tunde, et varjunditesse joosta.
Hädaolukord kui sotsiaalse koe proovilepanek
Koroonaviirus pole mõistagi Boccaccio aegne katk. Ehkki Itaalia juhtum näitab, et asi on tavalisest gripist märksa karmim – 6% haigetest sureb, 10% vajab intensiivravi ja pool nakatanuid hospitaliseeritakse.
See on kindlasti seotud viiruse uudsuse ja varasemate kogemuste puudumisega. Kuid see tuleneb otseselt ka Itaalia (ja laiemalt Euroopa) ühiskonnale iseloomulikest joontest – elanikkonna vananemine ning tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi ülekoormatus ning alarahastus. Itaalias rakendatud meetmete karmuse peamiseks eesmärgiks ongi aeglustada viiruse levikut selleks, et vältida tervishoiusüsteemi kokkuvarisemist. Nii, et vaatamata meditsiini tohutule arengule on seesama võimetuse tunne, mida eeltoodud Boccaccio tsitaat kirjeldab, praegugi kerge tekkima. Karmid meetmed, millega reageeritakse, võimendavad omakorda paanikat, pannes tõsiselt proovile inimeste ja ühiskonna psühholoogilise vastupidavuse.
Ehkki sündmused on veel arenemas, tahaks siinkohal küsida, kuidas selline olukord võib meid praegu, lähiajal ja tulevikus mõjutada? Ma ei mõtle kusjuures meditsiinilistele ja majanduslikele tagajärgedele, millest niigi palju kirjutatakse ja räägitakse. Vaid pigem viiruse leviku ja selle aeglustamiseks rakendatud meetmete ühiskondlikele ja poliitilistele mõjudele.
„Ma jään koju“ erakorralise seisundi kõige nähtavamat mõju ühiskondlikule elule iseloomustas juba Boccaccio oma katku kirjelduses: „Kõigil oli hinges üksainus julm soov: võimalikult eemale hoiduda haigeist ja nende asjadest; nõnda toimides loodeti terveks jääda.“ Soov teistest inimestest eemale hoiduda on Boccaccio sõnades „julm“, kuna ta käib vastu inimese kui „sotsiaalse looma“ olemusele.
Haigus ja sellest tingitud eriolukord paneb meid soovima oma inimlikkuse minetamist. Loeme veel Boccacciot: „Ei maksa rääkidagi, et üks kodanik katsus teisest eemale hoiduda, et peaaegu keegi oma naabri eest hoolitseda ei tahtnud, et sugulased üksteist harva, ainult eemalt nägid või – üldsegi mitte. Õnnetus tekitas meeste ja naiste südames nii suurt hirmu, et vend jättis maha venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis veel hullem oli ja vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma lapsi vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad.“
Ehkki me ei tahaks uskuda, et see kõik ka meiega juhtuda võiks, on selge, et viiruse põhjustatud hädaolukord kujutab tõepoolest ohtu mitte ainult üksikindiviidi organismidele, vaid ka meie ühiskondlikule koele. Karantiinistatud Itaalias ei puudu ühiskondliku koe lagunemise märgid, kuna vaenlase nähtamatus paneb inimesi seda igal pool nägema, eriti teistes inimestes.
Ostlejad on läinud toidupoes kaklema otsakorras lemmiktoodete pärast või neid üksteise kärust ’varastanud’, on toimunud massilised ’rünnakud’ rongidele, mis viivad tugevasti nakatunud Põhja-Itaaliast kergemalt nakatunud Lõunasse, põhjendamatu tunglemine supermarketitesse tekitab hiiglaslikke järjekordi, hirmunud töölised streigivad spontaanselt tööd jätkavates tehastes, jne. Internet aitab ühelt poolt suurepäraselt hoida sotsiaalset kontakti, kuid teiselt poolt suurendab valeinfo levitamisega hirmu ja viha.
Kõige valusamalt reageerisid eriolukorralistele meetmetele just need inimesed, kes elavad niigi ühiskonnast eraldatuna ja kelle jaoks on oma lähedastega sotsiaalsete sidemete hoidmine sageli elu kõige tähtsam asi. Kui valitsus teatas, et viiruse leviku tõkestamiseks keelatakse lähedaste visiidid vangidele, haaras kõiki suuremaid Itaalia vanglaid mässulaine, mis nõudis veel 12 inimese elu.
Hädaolukord pakub meile ka teise võimaluse, mis hetkel kõige puhtamal kujul väljendub kogu Itaalia meditsiinipersonaali väsimatus töös. Kuid ka kõikides nendes lihtinimeste suuremates ja väiksemates tegudes, mis pakkuvad karantiinis üksi jäävatele inimestele toetust ja leevendust. Sedagi on käsitlenud kirjandus prantsuse kirjaniku Albert Camus’ Katku (1947) näol. Romaani lõpus tunneb karantiini pandud Orani linna katku vastu võidelnud ja selle käigus inimeste ühtehoidmise võimes sügavalt kahelnud peategelasest arst, et ta kuulub taas inimestega ühte; ja et „inimestes on rohkem imetlusväärset kui põlastusväärset“, kuna nad on võimelised otsustavatel hetkedel tegema seda, mida „inimesed isiklikust valust hoolimata jällegi tegema peavad, et ennast alati võitlusvalmis hirmuvalitsuse vastu kaitsta /.../ mida nad tegema peavad, kui nad ei suuda pühakuteks saada, aga keelduvad siiski kurjaga leppima.“
Kui hädaolukord võib lagundada ühiskondliku koe (Boccaccio), võib see samas ka inimesi ühendada, kasvatades meie inimlikkust ja solidaarsust (Camus). Valik on lõppude lõpus ikka meie – kas egoistlik hirmuvalitsus või solidaarne võitlusvalmidus.
Demokraatia ja eriolukord üliühendatud maailmas
Hädaolukorra sotsiaalsele riskile lisandub poliitiline risk, mis kaasneb hädaolukorra ohjeldamiseks väljakuulutatud eriolukorraga. Peale algseid kõhklusi on diskussioon Itaalias keskendunud mitte niivõrd sellele, kas eriolukord on antud epideemia vastu võitlemises kõige mõistlikum vahend. Keskendutakse pigem sellele, kui piiravad ja ulatuslikud peaksid olema eriolukorras rakendatavad meetmed.
Ainus põhimõtteline ja palju kritiseeritud erand on siinkohal olnud maailmas tuntud Itaalia filosoof Giorgio Agamben. Ta on kirjutanud, et valitsus kasutab epideemiat ettekäändena, et laiendada eriolukorra kaudu oma võimu üle igasuguste piiride. Agamben seostab seda pikemaajalisema protsessiga, milles on alates 11. septembri terrorirünnakust, riikide valitsemiseks järjest sagedamini kasutusele võetud erikorralised meetmed. Need toituvad elanike hirmudest ja turvalisuse soovist. „Perversses nõiaringis,“ kirjutab Agamben, „aktsepteeritakse valitsuste peale sunnitud vabaduse piiramine turvalisuse soovi nimel, kuid seda soovi sisendavad inimestesse needsamad valitsused, mis siis sekkuvad selle soovi täitmiseks.“
Jättes kõrvale küsimuse, kas Itaalia valitsusel oleks üldse olnud võimalik viiruse levikule teistmoodi reageerida, võib Agambeniga nõustuda vähemalt selles osas, et Itaalia demokraatia on hetkel – ja me ei tea kui kaua – peaaegu täielikult seiskunud. Valitsemine käib ainult määruste kaudu, mis kohe ja ilma igasuguse aruteluta rakenduvad. Parlament koguneb oluliselt vähendatud koosseisus kord nädalas, et välkistungil valitsuselt tulevad meetmete paketid kinnitada. Nende meetmete rakendamise üle valvavad tühjadel linnatänavatel korrakaitse jõud. Valitsus soovib tühistada ja edasi lükata kohalikud valimised ning rahvahääletuse, mis pidid toimuma sel kevadel. Mõni rahvasaadik nõuab lausa parlamendi sulgemist ja parempoolne opositsioon on teinud ettepaneku nimetada valitsuse välise „erakorralise kommisaari“, kes hakkaks juhtima kogu eriolukorda.
Probleem on aga veel sügavam ja kaugele ulatavam. Meie maailmas, kus kõik on püsivalt liikumises ja kaugete piirkondade ühendatus on enneolematult intensiivne (Boccaccio katk jõudis Idast Läände aastaga, Covid-19 mõne päevaga), kus populatsioon kasvab ning jõukamates riikides vananeb, kus protsessid ühtlustuvad kuid ebavõrdsus suureneb, oleme muutunud nii avatumaks kui ka haavatavamaks meie kontrollist mitte alluvatele või kergesti väljuvatele sündmustele.
Tulemuseks on see, et käesoleval sajandil oleme pidevalt liikunud ühest globaalsest hädaolukorrast teisele – terrorismist finantskriisini ning põgenikekriisist koroonapandeemiani, kukla taga ka permanentne keskkonnakriis.
Sellises maailmas pole me mõnes mõttes veel harjunud elama, reageerime kiiretele protsessidele liiga aeglaselt. Ja kui me selleni jõuame, siis ikka pigem eraldi riikide rakendatud erikorraliste meetmete kujul. Risk on selles, et väljakuulutatud või väljakuulutamata, kuid hiiliv eriolukord hakkab järkjärguliselt asendama demokraatlikku korda ja sellele omaseid protseduure, kuna me teistmoodi globaalsete väljakutsetega hakkama ei saa.
Vajadus mõelda inimkonnana ja vastutada
Veidi enne kui pandeemia nõudis kogu meedia tähelepanu, lugesime ärevaid uudiseid Türgi-Kreeka piiril lahvatanud uuest „põgenikekriisist“. Kahte kriisi võrdlemisest tõusevad eriti hästi esile väljakutsed, mida tänapäeva maailm esitab meie demokraatlikele ühiskondadele. Põgenike puhul tekitame endale illusiooni, et me saame eriolukorraliste vahendite rakendamine hoida meist turvalisel kaugusel – kuskil Türgis või Liibanonis või Liibüas asuvates laagrites või äärmisel juhul meie riikide piiril või saartel, mida muudetakse kinnipidamisaladeks või lahinguväljadeks.
Hind mida me selle eest maksame – inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumised – võib tunduda väike, sest need ei puuduta otseselt meid, kuid see kahtlemata õõnestab meie demokraatlikku kui ka õiguslikku korda. Vastupidiselt põgenikele, viiruse puhul piirid ei pea ning eriolukord vallutab kogu meie sotsiaalse ruumi otseselt, puudutades meie riikide kodanike elu ja vabadust.
Küsimus tundub mõlema juhtumi puhul olevat kas ja kuidas on võimalik meie globaalse ja tihedasti ühendatud maailma väljakutsetele vastata ilma eriolukorda (olgu see siin ja käega katsutav või kuskil nähtamatult piiride taga) de facto permanentseks muutmiseta. Kui meil seda ei õnnestu, pole ka meie demokraatiale ilmselt väga pikka pidu.
Juhtumid nagu Covid-19 ülemaailmne levik tunduvad meile globaalsel tasandil õpetavat vajadust hakata mõtlema mitte itaallastena või eestlasena ega isegi eurooplastena, vaid inimkonnana, luues uued instrumendid sellise mõtlemise arendamiseks ja ellu viimiseks.
Isiklikul tasemel saame kaitsta oma demokraatlikku süsteemi ainult siis, kui me õpime minetama hädaolukorras hirmu ja egoistlikku "päästku igaüks end nagu oskab" mentaliteedi. Peame õppima tegutsema informeeritult ja julgelt, ühiselt, võttes vastutuse mitte ainult iseenda, vaid kõikide heaolu eest. Aga mitte oodata, et eriolukorraline täitevvõim meie eest kõik ära teeks ja olukorrast välja päästaks.
