Miks me ajaloost ei õpi ehk Lühike sissevaade poliitikute kirjandusse

Üks asi on see, kui kirjanikust saab olude sunnil poliitik. Hoopis teine, kui poliitik tahab oma mõtted ja veendumused, vahel ka moonutatud kangelasliku eluloo tulevastele põlvedele põlistada.

Vahel hakkan ma kahtlema sõna jõus või tähenduses: kas raamatul ikka on tänapäeva maailmas sama kaal nagu vanasti. Me võime rääkida rahvuslikest tüvitekstidest, aga kuidas vaadata võimalikku muutust näiteks eesti rahvuslikus kontekstis, kus on täiesti võimalik, et “Harry Potteri” lugusid on lugenud rohkem lapsi kui “Kevadet”? Mil “Jää ja tule laulu” eepikat tuntakse paremini kui “Tõe ja õiguse” oma? Mõjutab see meie tuleviku olekut ja mõtlemist?

Samas meenub, et olulistel aegadel on Eesti poliitikud, rahvuskehandi loojad, olnud kas kirjanikud või siis vähemasti kirjamehed – ajad on sundinud!