Eesti esimene heeringapüügi ekspeditsioon toimus aurulaevaga

Kui 2018. aastal suundusid Eesti kaugpüügilaevad Põhja-Atlandile peamiselt krevetti püüdma, siis eestlaste Atlandi kaugpüügi ajalugu ulatub pea 90 aasta taha. 1932. aastal Põhja-Eesti rannaküladest pärit meeste algatusel asutatud osaühing Kalandus kasutas ära majanduskriisi, mille tõttu maailmaturul vanade laevade hinnad langesid, ja soetas endale püügilaevastiku, millega alustati heeringapüüki Islandi lähistel.

Allpool tuleb pikemalt juttu aurulaevast Eestirand, kuid lisaks sellele kuulusid ühingule veel püügilaevad Põhjarand, Harjurand, Läänerand, Virurand ja Kalarand.

9. juunil 1932 sõideti suure saatjaskonna juuresolekul Tallinna sadamast välja ning liiguti Islandi lähistele heeringapüügile. Atlandi püügiretked sätiti suvekuudele, mil Islandi heeringas on kõige suurem ja rasvasem. Sama aasta kevadel asutatud OÜ Kalandus oli laeva ostnud aprillis Inglismaalt ja kohandanud selle mõne kuuga heeringapüügi baaslaevaks. Oma 4688 brt-ga oli Eestirand kuni 1939. aastani Eesti suurim laev.

1937. aastal heeringapüügiretked lõpetati, sest eestlaste püütud heeringas ei suutnud konkureerida importheeringaga ja aurulaev Eestirand rakendati nüüd ainult prahiveole.

Algselt nime Strathardle kandnud laev oli ehitatud 1910. aastal Šotimaal Dumbartonis A. McMillan & Son laevatehases. 1917. aastal müüs laeva esimene omanik selle maha ja alus hakkas kandma nime Harald Dollar. 1928. aastal ostis auriku Waverly Shipping Co. Ltd. ja nimetas ta ümber Glenbeathiks. 1932. aastal ostis laeva OÜ Kalandus ja aurik sai nimeks Eestirand. Eesti suurima auriku tiitlit kandis Eestirand kuni 1939. aastani, mil Tallinna Laevaühisus soetas aurulaeva Vapper. 1940. aastal aurik natsionaliseeriti ja anti üle Eesti Riiklikule Merelaevandusele.

1941. aasta augustis kuulus Eestirand Tallinnast Leningradi suunduvasse evakueeritavate laevade karavani. Laev sai 24.augustil Prangli lähistel lennukipommi tabamuse ja hukkus. Erinevatel andmetel viibis laeva pardal 3500–4800 inimest. Paljud hukkunud jäid kadunuks. Prangli randa uhutud 44 surnukeha maeti Prangli saarele. Suurematest ohvritest pääseti tänu kapten Boris Nelkele, kes pärast pommitabamust juhtis laeva Prangli randa madalikule. Ellujäänud ujusid Prangli või Keri saare randa. Peale inimeste oli laeva pardal ka Eesti Kunstimuuseumi kogust 75 kunstiteost, mis olid määratud evakueerimisele Leningradi. Selle kunstikogu saatus on tänaseni teadmata. 1946. aastal tõsteti vrakk üles ja pukseeriti Paljassaarde, kus see paari aasta jooksul vanarauaks lõigati.

Laevalugu pärineb Eesti Meremuuseumi väljaandest “100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades”, 2018.