Stockholmi sündroomi* küüsis kunsti ei sünni

Kogu kultuuri veebi vedamisega ja selle kiitmisega on liiale mindud. Tuleks avalikkusele arusaadavalt öelda, et see on varuvariant. Et tippnäitlejate osaks ei saaks/jääks T-särgi selga­panemine kätelseisus.

Jah, korraldatakse isegi e-lõkkeõhtuid, rääkimata kodukontsertidest. Aga mis nende eesmärk on? Et nägu või tegu ei läheks meelest? Kuidas saab lõke meelest minna, kui oled seda päriselt näinud ja kuulnud?

Lugedes kõiki neid soovitusi, mismoodi eriolukorras elada, et oleks kultuurne, näib et enamikul meist on jõudnud tekkida Stockholmi sündroom. Väidetakse: eriolukorrata poleks nii palju lugenud, poleks saanud perega koos olla, headest filmidest ja teatrietendustest rääkimata.

Muidugi võib filosofeerida, et vabaduse äravõtmine annab sisemist vabadust juurde, või et kusagil maakera sees on veel üks, veel suurem kui see, mille peal elame...