Leili Metsalood | Kodumaine vihmamets

Nii need sanglepad jõekaldal seisavad, kord juured veega üle ujutatud, siis puhtaksuhutuna kuivale jäetud – justnagu tõusu ja mõõna vaheldumise ajal.

Ma polnud siiani puujuurtele erilist tähelepanu pööranud, kuni võsa rookimise järel järjekordse puhkepausi tegin ja vastaskaldal istudes puid vaatama jäin. Võsalõikusest on vähemalt kuu möödas ja jõevesi alanenud. Käisin uuesti samas kohas istumas. Paljastunud puujuured tundusid nüüd müstilistena ja sellest ka juuresolev foto.

Olen päris palju vaadanud telekast loodus- või matkafilme, muuhulgas ka Amazonase vihmametsadest. Eestimaalgi võib näha põhjamaise looduse lopsakust, jõgede veerikkust, üleujutusi, aga ka kuivalejäämisi. Vaja vaid veidi märkamist.

Puujuured pildil kuuluvad sanglepale. Samamoodi võivad otse veepiiril kasvada suureks puuks näiteks raagremmelgas või künnapuu. Ei tea, kas pole osanud vaadata või pole lihtsalt märganud, et teistel puudel paljastuks vee ja jäätükkide uhtumise järel selline võimas juurestik nagu sellel sanglepal, üks pool kaldamullas, teine pool vees või hoopis kuivale jäetuna lagedal, nagu praegu. Puu seisab kindlalt, hoiab maast juurtega kinni.

Väga harva üldse olen näinud murdunud sangleppi, olgu mu enda lodumetsas või jõekallastel. Väga vähe olen sellele puule tähelepanu pööranud või kui üldse, siis neil kordadel, kui tema sirgest tüvest ilusat siseviimistluse lauda olen saagida ja hööveldada lasknud.

Üks vapper ja sihvakas puu, kes peab visalt vastu tuultele, elab sama kaua kui inimene ja sureb sama vanalt. Tinglikult sobiks sanglepp inimese eluringi mõõdupuuks.