Nutiseadmete kasutamisel on oluline läbi rääkida nende kasutamise kord ja piirangud ning seegi, millised on tagajärjed, kui neid rikutakse. Lisaks tuleb piiride kehtestamisel olla järjepidev, mis on vanemate jaoks üks suurimaid proovikivisid.
Käsitle lapsele nutiseadme võimaldamist, nagu annaksid talle kommi. Keegi ei anna lapsele korraga kolm kilo komme, sest oleme teadlikud terviseriskidest. Nutiseadmetega on sama lugu, nende kasutamine peab olema piiritletud ja reglementeeritud. Ka sünnipäevapidu algab ja lõpeb, see ei kesta igavesti.
Kui puuduvad kokkulepped, siis miks peaks laps end ise ohjeldama? Tal on ju seal tore olla ning kes ei tahaks toredat aina rohkem ja rohkem. Kui algusest peale on tehtud kokkulepped, on suurem võimalus, et nutiseade ei võta võimust ja sellest saab samasugune elu osa, nagu on muu meelelahutusega.
Ajaliste piiride seadmisel tasub lähtuda sellest, millest peaks ühe terve lapse päev koosnema ja mis on ealiselt oluline. Lapse töö on õppimine, lisaks on hea, kui tal oleks mõni huvitegevus ning liikumisharjumus. Samuti võiks olla kodused ülesanded, mille eest tema vastutab. Päeva peaks mahtuma ka sõpradega suhtlemine, perega olemise aeg ning õigel ajal magamaminek, et oleks tagatud piisav uni. Kui palju nutiseadmete ja muude ekraanide jaoks sel moel aega üle jääb?
Lapsed õpivad digivahendite abil võõrkeeli, loogilist mõtlemist, koostööoskusi jne, ent vaid juhul, kui nad on ise aktiivsed tegutsejad.
Laps ei näe seda hierarhiat kindlasti samal kujul kui sina ja pigem hakkab nutiseadme pereliikmeks võtmine ohustama lapse heaolust lähtuvaid tegevusi, kui et vastupidi. Seepärast võikski üks kokkulepe olla selline, et enne meelelahutust nutiseadmes peavad kohustused olema täidetud.
Kui lapsel tekivad põhiasjades probleemid, siis on see piisav ajend, et digiseadmete kasutamist piirata. Näiteks võib teha kokkuleppe, et kui e-kooli ilmuvad kahed, on ka seadmekasutuses paus, kuniks kahed on parandatud. Võivad olla teised kriteeriumid, aga need peavad olema selged.
Võttes aluseks laste füüsilise ja emotsionaalse heaolu, ei soovitata kooliealistel ega ka teismelistel veeta ekraanide ees üle paari tunni päevas. Tänapäeva kontekstis, kus osa õppetööst ja ka suur osa suhtlusest käib seadmete vahendusel, näib selline soovitus kohati naeruväärsena, sest sellest on üha keerulisem (ent mitte võimatu!) kinni pidada.
Uuring: mida kauem seadmes, seda kehvemad tulemused
USA alaealiste aju kognitiivse arengu uuringust (“ABCD Study” andmeid koguti 2016–2017) selgus, et keskmiselt veedavad lapsed nutiseadmetes 3,6 tundi päevas mängides ja videoid vaadates. Enam kui 4500 lapse vanuses 8–11 aastat andmete analüüsist selgus, et need, kes veetsid seadmetes rohkem kui kaks tundi, olid mälu-, keele- ja nuputamisülesannetes kehvemad, võrreldes nendega, kes olid ekraanide ees alla kahe tunni.
Oluline on siinkohal eristada, mida laps ekraani ees teeb. Lapsed õpivad digivahendite abil võõrkeeli, loogilist mõtlemist, koostööoskusi jne, ent vaid juhul, kui nad on ise aktiivsed tegutsejad. Näiteks kui nad suhtlevad kaasmängijatega inglise keeles, lahendavad matemaatikaülesandeid, monteerivad filmi, salvestavad muusikat, töötlevad pilte või õpivad programmeerimist.
Piirangutest vaba loomeaeg
Oma lastega olen sel teemal palju rääkinud ja meil on kokkulepe, et kui arvutis midagi luuakse, näiteks poiss tegi seal multifilmi, siis ajalised piirangud ei kehti. Ta kasutab seadet töövahendina. Probleem tekib sellest, kui laps on passiivne tarbija. Vanem peaks endalt küsima, kui palju tema laps võiks interneti meelelahutust tarbida.
Kui ma saadan lapse pangakaardiga poodi, siis ma ju ei ütle, et tee mis tahad ja osta, palju süda lustib. Lapsevanemana ja spetsialistina on minu jaoks väga oluline, et lapsed omandaksid eluks vajaliku teadmise: maailmas, kus elame, on ressursid piiratud. Kellelgi ei ole lõputult aega, raha ega energiat. Selsamal põhjusel ei ole minu lastel olnud kunagi lõputut internetti, kuna see ei anna realistlikku pilti päris elu jaoks.
Koolipsühholoog ja kolme lapse ema Kristi Raava
