Probleemid noorima pojaga

Pere noorim poeg (10) sai esimese nutitelefoni enne kooli. See oli kingituseks kooli sissesaamise eest. Siis algasid ka jagelemised. Meil olid pikad ja põhjalikud jutuajamised, kahepoolsed kokkulepped, mida ta aktsepteeris, ent siis unustas. Algul andsime talle nutiaega 1 tund päevas, puhkepäevadel 2 tundi, ent ta hakkas seda aega peagi kuritarvitama ja meil oli keeruline selle üle arvet pidada.

Näiteks kui õhtul tulid külalised, siis kadus ta oma tuppa või jäi pikalt WCsse. Mõnikord, kui kodus sai tund läbi, läks sõbra juurde, telefon kaasas. Meil oli ka jutuks, et mänguaeg on siis, kui on õpitud. Paaril korral jäi ta aga vahele valetamisega, kui väitis, et tal on õpitud, aga see polnud tõsi. Iga päev olid meil lõpuks suured riiud, suhtlus algas ja lõppes sama teemaga.

Probleem tekkis ka sellest, et ta läheb nii mängudesse sisse, et ei suuda pooleli jätta ja välja tulles on tal võõrutusnähud. Ta ei suuda minuga normaalselt rääkida, uksed pauguvad ja ta süüdistab mind. Seetõttu tegime jõulude ajal, kui pere oli pikalt koos, reegli, et kõigile kehtib nutikeeld. See toimis hästi. Algul ei osanud ta midagi peale hakata, nühkis mööda seinaääri, aga siis tulid lauamängud lagedale ja sisekliima muutus paremaks. Kaklused jäid olemata.

Vahepeal oli ta ka mitu head kuud nuputelefoniga, millest ta polnud just vaimustunud. Seal olid algelised ussimängud, mis end aga varsti ammendasid. Ta harjus juba ära ja mingit tungivat nõudmist nutiseadme tagasisaamiseks ei tulnud. Olin valmis selleks, et teda hakatakse koolis tõrjuma, aga mingit narrimist ega paikapanemist polnud. Klassis oli vahepeal veel kaks last nuputelefonidega. Huvitav oli see, et poiss hakkas ise sõprade kallal õiendama, et nad on sõltlased. Ta ei saanud bussi oodates nendega rääkida, sest sõbrad olid telefonis ega pannud teda tähele. Ütlesid küll jaa-jaa, aga tegelikult ei kuulanud.

Enamasti kipume märkama ja esile tooma negatiivset käitumist, ent last – nagu ka täiskasvanut – motiveerib eelkõige see, kui märgatakse, mida ta hästi teeb.

Suve alguses sai ta nutitelefoni tagasi ja ka varasem ärritus oli jälle platsis. Enne ei taha ta midagi teha, kui on nutiaja kätte saanud. See istub peas esimese mõttena. Eks see nõutust tekitab. Oleme proovinud eri stiimuleid pakkuda, et muu maailm ei kaoks. Päeva jooksul teeme vahvaid asju, aga seade on tema pingereas esikohal. Mõnikord näen ka helgeid kiiri, kui ta on juba enne aja lõppu seadme ise ära pannud. Näen, et tal on soov reeglitest kinni pidada, proovin seda tunnustada.

Kolme poja ema

Tunnusta muutusi, olgu need kui tahes väikesed. Enamasti kipume märkama ja esile tooma negatiivset käitumist, ent last – nagu ka täiskasvanut – motiveerib eelkõige see, kui märgatakse, mida ta hästi teeb.

Vanemakontroll

Parim viis lapse toimetamisi internetis jälgida on aktiivne vanemakontroll, mille teostamise põhitööriistaks on sinu uudishimu. Selle asemel, et sõidelda: “Jälle oled sa nutitelefonis!”, tunne heatahtlikku huvi, mida ta seal teeb. Mis videoid ta vaatab, keda sotsiaalmeedias jälgib, mis mänge ta mängib ja mis talle meeldib. Mis teda köidab või millest lähtuvalt on ta oma tegelaskujud loonud, kellega ta seal kohtub ja mida nendega koos teeb. Kui sa oled päriselt huvitatud, siis on laps üliõnnelik, et keegi tahab sellest kuulda.

Ole valmis selleks, et kõik ei ole sulle meeltmööda. Näiteks võib ta jälgida juutuuberit, kelle jutust on peale sidesõnade kõik ülejäänu roppus. Ta võib ohjeldamatult vaadata sinu jaoks kaheldava väärtusega videoid, kuidas keegi avab tootepakendeid või kingitusi. Ta võib mängida online-mängu, mida sa heaks ei kiida, kuna sa seda ei mõista.