Teisalt on hea teada, et lapse spetsiifilist huvi kannustab lisaks uudishimule ka mingi sisemine rahuldamata vajadus. Näiteks laps, kes tunneb end mingil põhjusel jõuetuna, võib selle kompenseerimiseks luua mängukarakteri, kes on väga võimas.
Vanem, kes suudab säilitada lapsega kontakti, saab teda paremini suunata asjade juurde, mis lapse uudishimu sügavamalt rahuldavad.
Kui sa aga ta hinnangutega endast eemale lükkad, ei taha ta ka sinu juhendamist kuulata. Lapsed lähevad digimaailma peitu, kui kontakti, lähedust, turvalisust ja koosolemist on vähevõitu.
Ülevaate lapse käikudest saab ka veebilehitseja ajalugu sirvides või ajalugu automaatselt salvestades, mida vanemad ka lapse teades või teadmata teevad. Lapse järele ei ole ilus luurata. Pigem võiks koos temaga läbi vaadata, kus ta on päeva jooksul käinud, mida põnevat, imelikku või imelist leidnud.
Vanem, kes suudab säilitada lapsega kontakti, saab teda paremini suunata asjade juurde, mis lapse uudishimu sügavamalt rahuldavad.
Lisaks on palju tehnilisi vanemliku kontrolli rakendusi, mis aitavad sisu filtreerida, interneti kasutusaega ja laaditavat sisu tõkestada ning raha peale mängimist piirata.
Vanemakontrolli saab korraldada võrgu tasemel, ostes teenust internetiühenduse pakkujalt. Siis rakendub see kõikides seadmetes, mida koduses võrgus kasutatakse: süle-, tahvel- ja lauaarvutites, nutitelefonides ja mängukonsoolides. Ent on ka ohtralt nutitelefonide rakendusi.
Vanemakontrolliga seonduvad nüansid
Tõmbasin Google’i rakenduse “Family link” oma nutitelefoni ning lastele piirangute seadmiseks tuli neil kinnitada, et ma võin seda rakendust nende seadmetes rakendada. Salaja poleks ma seda mingil juhul kasutama hakanud. Olen vana kooli kasvatusega, millest lähtuvalt teistele saadetud kirju ei avata ega ka loeta, seepärast pole ma oma laste järel kunagi nuhkinud, kuigi tean emasid, kes seda teevad.
Minu plaan lastele eriti ei meeldinud, aga siiski andsid nad mulle selleks loa. Midagi šokeerivat ma ei avastanud ja nende ajakasutus jäi kahe tunni piiresse ilma minu kehtestatud piirangutetagi. Esimene tagasilöök tuli aga vanema pojaga, kes ei saanud kooli arvutitunnis õppetegevuseks vajalikku rakendust alla laadida, sest tal oli piirang peal ja selleks pidin oma telefonis loa andma. Sain tema täbarast olukorrast teada alles tunde hiljem.
Noorema pojaga oli veidi teine lugu. Ta oli väga häiritud sellest, et ma näen, mis kohti ta külastab. Ega tal midagi varjata olnud, aga tal on väga tugev privaatsusevajadus. Teadmine, et mul on võimalik tema tegemisi jälgida, tekitas talle palju tuska – kohe nii palju, et ta lõpetas seadme kasutamise sootuks.
Kahe lapse ema
Vanemakontroll võimaldab last positsioneerida, ja kui telefon peaks näiteks ära kaduma, saab selle hõlpsamalt üles leida. Seda juhul, kui telefon on sisse lülitatud. Samas pole välistatud olukord, et laps on kalli seadme ammu kaotanud, ent ei julge sellest iitsatadagi, kuni nutiseadme aku on tühi ning seda pole enam võimalik positsioneerimisega leida.
Vanemakontroll kõlab paljulubavalt, ent sel on ka varjupool. Neid rakendusi kasutades saab teenuseandja või mõni teine osapool tükikese sinu lapse privaatsusest, positsioneerimisteenuse korral ka teavet nii lapse kui kogu pere liikumiste ja harjumuste kohta.
Kõige tähtsam küsimus seisneb aga selles, kuidas mõjutab monitoorivate digilahenduste kasutamine lapse ja vanema vahelisi suhteid ja usaldust. Juhul kui sa talle ikka sellest üldse räägid… Kui oled vanemakontrolli rakenduse kasuks otsustanud, siis on väga oluline, et ta teaks, mida ja miks sa monitoorid, et säilitada teievahelist usaldust. Kui pole usaldust, siis on raske piire panna, sest piiride teema on puhtalt usalduse teema.
Lõpp
Pikemalt loe Kaire Talviste raamatust “Digilõks”.
