Hea seeneaasta võrdub suurema mürgitunud inimeste arvuga

Kui suur on täpselt mürgituse saajate arv, ei oska mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder öelda. “Kogu statistikat meil seenemürgistuste kohta pole, saame rääkida ikkagi üksnes infoliinil nõustatud arvudest,” selgitab Oder.

Oderi sõnul on käesoleva aasta 21.augusti seisuga infoliinile seenemürgistuste korral helistatud 39 korral (nt eelmisel aastal oli kokku 41 konsultatsiooni), neist 3 korral oli tegu kesknärvisüsteemi toimivate seentega, 14 korral seedetrakti ärritavate seentega, 13 korral tundmatu seenega, kus seene sööja ei osanud öelda söödud seene nime. Rakumürke sisaldavate seentega on õnnetusi nõustatud 9 korral, neist 2 juhul oli tegu väga tõenäoliselt vöödikutega. Haiglas on täna kokku 6 inimest (3 Tartus ja 3 Tallinnas) kelle haigussümptomid viitavad vöödiku söömisele. Tavaliselt on aastas 2-3 kühmvöödiku söömise juhtumit.

Milline on vöödikutest saadud mürgitus?

Mürgistusteabekeskuse juhi sõnul on vöödikute mürgituse alguse eripära on tavapäraselt teadaolevate mürgiseente kõrval natuke teine. “Kui tavapäraselt ajab rakumürke sisaldav seen sööja varem või hiljem oksendama, siis vöödikusööjatel on esimeseks mürgistuse tunnuseks tugev janutunne, halb maitse suus, lisaks üksnes kerged seedehäired. Ööpäevade kulgedes ja ravita jäädes kujuneb tasapisi neerupuudulikkus,” kirjeldab Oder vöödikutest põhjustatud mürgituse ohtlikust.

Oder lisab, et lihtsalt mürgise vöödiku katsumisest ei piisa, et mürgitust saada. Lisaks ei pea inimene kartma, et kui vöödiku teisi söögiseeni puudutab, siis ka need on mürgiga koos. “Ohtlik võib olla ka vöödikute näksimine metsas, kui inimesel peaks olema harjumus kõiki ettejuhtuvaid seeni metsas maitsta. Selline tegevus tekitab päeva lõpuks ikkagi mürgistuse.”

Suuremat lugu seentest ja hiljuti toimunud seenenäitusest loe siit.