Algas see kõik nii, et maapoi­sina läks ta üsna pea Võru I kesk­kooli lõpetamise järel Vene aja lõpus Lasvale, sealsesse kolhoosi tööle. Et saada korter oma elu alguseks. Sai ka ja päris korraliku. Oli seal autojuht, oli laohoidja. Kuni tuli saatuslik hetk ja “lugeja haaras sule”, nagu ta ise ütleb. Kirjutas kaks nupukest, kaks vihiku ruudulise lehekülje täit ja läkitas need Võru lehe juures ilmunud Ülo Tootseni toimetatud ajalehte Elu.

“Tootsen ütles seepeale, et sul jookseb sulg päris hästi, kas sa ei taha lehetööd proovida. Paar nädalat proovisin ja vormistatigi tööle ning aasta hiljem olin juba tegevtoimetaja,” meenutab Ain toda oma edasist elu määranud seika.


Aga ajakirjanikuks sai ta juhuse tahtel – küllap pidigi nii minema. Vähemalt Ainiga.

Suurde ajakirjandusse sattus Ain mõni aasta hiljem Tallinna kolides. Oli mitmes lehes, sealhulgas Postimehes, millele järgnes Äripäev, kuni jõudiski Maalehe Metsalehe toimetajaks. Metsandus pole talle võõras ala – Äripäeva ajal läks Ain maaülikooli kaugõppesse metsamajandust tudeerima. Tõsi, töö kõrvalt jäid õpingud küll veidi unarusse ja neljanda aasta peal hoopis pooleli, kuid saadud teadmistest ja praktikapäevadest on lehetöös hiljem suur kasu olnud, ütleb ta. Viimased kolm aastat on olnud Ain vabakutseline.

Juba Äripäeva järel mõtles ta vabakutselisena leiva teenimisest, ja teeniski. Aga ei olnud enda sõnul toona veel nii valmis selleks elumuutuseks, et mitte palgatööle tagasi minna.

“Enam mind väga ei pane kindla laua taha istuma, kuigi on pakutud. Vaba mehena ma pole ühe peremehe teenija. Ja ampluaa on laiem, saan nüüd igasugu teemadel kirjutada,” arutleb Ain ning lisab, et talle sobib, mõjub hästi selline töö. Ja suhted kõigi väljaannetega on head.

Mõni teema on siiski selline, millest väga ei meeldi kirjutada. Näiteks seltskonnaelu. Seevastu südamelähedasemad on kõik, mis seotud looduse, metsa ja keskkonnaga. Istuvad tööstuse ja majanduse teemadki, mis lähevad päris tehniliseks kätte ja kus on Ainile ajakirjanikest vähe võrdseid, väljaannetest aga pidevalt tellimused ees.

“Mulle ei pea seletama, mis on kontaktliin, relee ja takisti,” mõtleb ta tagasi ühele hiljutisele trammidest kirjutatud leheloole, kus teadmistest oli abi materjali kogumisel, kirjutamisel ja küllap ka lugejal sellest aru saamisel.

Kolleegid Maa­le­hest hindavad Aini töökust. Ja mitte ainult. Tehnikast kirjutajaid on Eestis imevähe ja tema on üks neist, üks hinnatumaid. Ning kuigi Ain teeb vabakutselisena kaastööd paljudele väljaannetele, on Maalehe tähendus talle eriline.

“Hindan Maalehte kui viimast mohikaanlast meil tõelise paberväljaandena, mis inimestele, elagu nad Missos või Tallinna külje all, tõesti korda läheb,” ütleb ta.