Meedia vahendatud debattidest nähtub, et metsade majandajatel on omad vaatekohad, loodust ja elurikkust hoidvatel ning väärtustavatel inimestel teised,” tõdeb Tallinna Ülikooli pärimuskultuuri dotsent ja metsanduse arengukava koostamise juhtkogu liige Marju Kõivupuu, vastates küsimusele, miks on arengukava koostamine takerdunud.
Just maailmavaatelisi erinevusi, mis on otsustamisprotsessis osalevad inimesed kohati leppimatult tülligi pööranud, nimetab suurem osa juhtkogu 35 liikmest peamise põhjusena, miks metsanduse uue kümnendi arengukava õigeks ajaks valmis ei saa.
Eks arengukava koostamine sellisel moel, kus protsessis saab kaasa rääkida niivõrd palju asjaosalisi, kes sealjuures väga ühte meelt just pole, olegi esmakordne – ime siis, et asjade käik päris plaanipäraselt ei suju.
„Mis on ühiskonna toimimise alus?” küsis ligi veerandsada aastat tagasi Tallinna Ülikooli psühholoog Mati Heidmets oma loengus vastsetelt tudengitelt ning vastas siis ise: „Erinevad vajadused.”
Ja nii ongi – kui kõik tahaks elult üht ja sama, siis ei saakski ju ühiskond eksisteerida. Keegi lüpsab lehmad, keegi juhib piimakombinaati, keegi raiub puid, keegi valmistab mööblit, keegi viib rahva loodusesse. Igaühe jaoks on igapäevaselt olulised erinevad asjad ja keegi pole sellepärast teistest halvem või parem.
