Leili metsalood | Nii nad tapsidki künnapuu
Sel korral ei üritanudki ma varem tallatud radu pidi ülesvoolu rühkida, nagu madalama veeseisu kordadel võisin teha. Nagunii poleks künnapuuni ka kõrge säärega kummikutega kaldaäärt pidi liikudes pääsenud. Allavoolu asuv kopratamm on kraavid ja kaldaäärse metsa veega üle ujutanud. Lähenesin vastaskalda poolsest küljest, põldude poolt, ning nägin, et koprad on kaldaserval kasvavast künnapuust lõplikult jagu saanud, selle tapnud. Sitke puiduga kuiv tüvi seisab siiski püsti, kooretükid tuules lipendamas.
Minu jõeäärsel kinnistul kasvab mitmes kohas künnapuid, aga see puu, mitte kuigi vana, oli üks suuremaid. Käisin teda igal aastal vaatamas. Lisaks künnapuule kasvas samal kaldal veel üks hiigelsuur vana kask, mille õõnsuses elas 2002.a. mesilaspere. Kahjuks olin tunnistajaks, kuidas tuul järgmisel aastal kase just mesilaspere koduks olnud õõnsuse kohalt oli murdnud. Talv lähenes. Kärjed olid maas laiali ja mesilased hukkusid.
Mitmel järgmisel suvel elasid mesilased sellest kohast paarsada meetrit ülesvoolu ühe puu õõnsuses, kuhu oli praktiliselt võimatu vaatama pääseda. Küllap mõni pereheitmise käigus plehku pannud sülem jääbki leidmata ning nii tekivad poolmetsikud pered, kes seavad end sisse mõnes sobivas puuõõnsuses ning püüavad seal ellu jääda. Suvel jäigi uurimata, kas ka sel aastal jõeäärses metsas mesilasperesid oli.
Need minu viimase paarikümne aasta metsaretked ja -lood hukkunud künnapuust, vanast kasest, mesilastest ja kobrastest on hinge jäänud, nad on üksjagu kurvadki, samas ausad ja ilustamata, nagu loodus neid mõnele meist näitab. Millegipärast jääb viimastel aastatel hinge soojendavaid elamusi aina vähemaks ega teagi, kas põhjus on minus endas või ei usalda loodus enam inimest ja hoiab saladused endale.
