Leili metsalood | Raagus vaikus
Aeg on teine, ainult puud keset põldu on jäänud meenutama naabertalu õuele viinud sissesõiduteed. Taluhooneid pole enam ammu-ammu, nende asemel on suur kivihunnik, teeradagi pole, aga suured tammed on endiselt alles.
November on hingede kuu, kallite inimeste ja mälupiltide meenutamise aeg. Just mälestused inimestest ja kaugetest aegadest muudavad pimeda aja helgemaks. Võib ju mõelda, et raagus puudes elavad kallite ja lähedaste hinged edasi ning jälgivad vaikides meie toimetusi.
Ei teagi, kas need lahkunud hinged meile ka etteheiteid teeksid või hoopis imestavad, kui head elu praegune põlvkond elab. Võimalik, et sellisest elust unistasid nemadki, kui põldu harisid ja karja pidasid, lapsi sünnitasid ja tööd rügasid. Küllap uskusid, et talutöö toob leiva lauale, mets annab uue tare ja laudale katuse ning kui lastel koolid läbi käidud, siis tulevad kõik tagasi, et elu maalt ei kaoks. Ülimaks peeti oma maad ja õigust selle üle ise otsustada.
Kas praegused olud meie esivanemate meele järgi oleksid, ei tea. Küllap kurvastaksid kadunud talukohti nähes ega suudaks mõista, miks inimesi maal nii vähe alles on. Tõenäoliselt imestaksid suuri viljapõlde nähes, kus kombainid sügisel mõne tunniga suudavad saagi koristada ja järgmiseks õhtuks on juba põhupallidki loomadele farmi juurde toodud. Või see, et heinapõlde jõutakse suve jooksul kolm korda niita, sest nii saab kõige väärtuslikuma loomasööda. Need tööviisid maal ei pöördu endistesse aegadesse enam kunagi tagasi.
Metsas on loobutud väikesed lageraielankidest ning suurte masinatega ühes kohas võimalikult palju korraga lõigata on saanud reegliks. Võimsad masinad teevad suuri lanke. Ju on nii majanduslikult kasulikum, kuid vaevalt on see nii loodusele ja kohalikele inimestele, kelle kodud metsa ääres.
