Leili metsalood | Kobraste valdustes
Pärast lehtede langemist paistab kopratamm paremini ära. Viimase kuu sajud on jõevett kergitanud, vool on kiire, aga kopratamm peab hästi vastu. Targad meistrid need koprad, oskavad ehitada. Ainult jääminek suudaks nende rajatisi lammutada.
Kobrastele praegune sügis sobib. Vett on palju ja toitu kallaste ääres samuti. Pole märganud, et kopraid kütitakse nagu paarkümmend aastat tagasi. Siis olid kaldaäärsetel harulistel pajudel jahimeeste varitsuskohad, istmed vee kohale kaarduvatel jämedatel remmelgatüvedel.
Noil aastatel käisin minagi mõnikord kopraid passimas ja vahel oli õnne neid jões ujumas näha. Kui kobras inimest märkas, laksas sabaga ning oligi vee alla sukeldunud.
Sel ajal teadsin täpselt, kus kobrastel pessa sisenemise kohad kalda ääres olid, aga ka maa-alused käigud-tunnelid, kuhu vee alt siseneti ja mõne meetri pärast pajupõõsaste vahel maapeale tuldi. Urgude kaudu veeti pessa ka toiduvarusid, näiteks pajuoksi, aga maa all liikumisel oli ka strateegiline mõte. Kui näiteks hundid oleksid maapinnal või piki kraavipõhja liikuva kopra kätte saanud, siis maa-alusesse tunnelisse kiskja minna ei riski, rääkimata jõkke vee alla sukeldumisest.
Meil inimestena jääb vaid imetleda kobraste tarkust ehitamisel või vooluvete paisutamisel. Olen näinud jahimeeste poolt lõhutud kopratamme riigimetsa kraavidel, kuid mõne aja möödudes on koprad need tammid taastanud.
Võib ehk mõista inimeste meelepaha, kui kobraste tekitatud üleujutused suretavad metsa ära, aga teiselt poolt vaadates pole kobraste mõju loodusele nii ulatuslik kui inimene oma võimsate masinatega teha suudab. Kobraste üleujutusalad ja surnud puud tekitavad omakorda väärt elupaiku paljudele liikidele: lindudele, kahepaiksetele, putukatele. Kõigile on looduses koht.
