Minusugused said oma kopsud korda tänu männipuudele Nõmme linnaosa servas – ühtpidi kahe raudtee vahel ja teistpidi Järve ning Pääsküla raba vahel. Need puud olid üks tervistav tegur.

Teisena tuleb nimetada ühelehmapidajaid, kellel polnud meie kandis küll mingit talu, aga oli väike laut, kuhu mahtusid lehm, tema talveheinad ja hiljem ka kartulikottidega kokku ostetud vormileivad ehk seakeeksid.

Mitte et ma tahaksin vanu aegu tagasi, vaid kordan üle: väiketootmist ei ole võimalik maa pealt ära kaotada. Ja kuna suur poliitika süüa ei kõlba, siis tuleb meil ning mitte üksnes Eestis leida nn dünaamiline tasakaal.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega