See haritud, veidi üleolev mees oli oma pikal reisil Euroopa pimedasse nurka kohanud eestlasi. Rahvakildu, kellest tema sõnul veel paar-kolmsada aastat varem imelugusid räägiti. Ehkki eluolu oli siin ja kogu Vene tsaaririigis kehv, tundus pärisorjusest vabanenud, uut rahvuslikku ärkamist kogenud ning esimese suure laulupeo maha pidanud maarahva tulevik siiski lootusrikas.
Härra tõstis eestlast kirjeldades esile hulga positiivset, mis paitaks tänapäevalgi meie kõrva, kuid ka sellist, mida kuulda ei taha või lausa eitaks. Näiteks et “väikeste varguste toimumiseks on eestlastel eriline kalduvus” või “eestlase iseloom on pärisorjuse ajastul oluliselt halvenenud ja head omadused ei paista alati välja”.
Tundub, et üsna samamoodi ehk lausega “elasime ju 50 aastat nõukogude võimu all” õigustasime üheksakümnendatel tihti oma pahesid, sh korruptsiooni, alkoholismi, vägivalda ning väikesi ja suuri poliitilisi valesid.