Härra tõstis eestlast kirjeldades esile hulga positiivset, mis paitaks tänapäevalgi meie kõrva, kuid ka sellist, mida kuulda ei taha või lausa eitaks. Näiteks et “väikeste varguste toimumiseks on eestlastel eriline kalduvus” või “eestlase iseloom on pärisorjuse ajastul oluliselt halvenenud ja head omadused ei paista alati välja”.

Tundub, et üsna samamoodi ehk lausega “elasime ju 50 aastat nõukogude võimu all” õigustasime üheksakümnendatel tihti oma pahesid, sh korruptsiooni, alkoholismi, vägivalda ning väikesi ja suuri poliitilisi valesid.

Miks me ei taju korruptsiooni?