Temas on suurust, jõudu, samas käepärasust ja selgust ning isegi – auto puhul on see küll nüüd pisut üllatav väide – ka kodusust.

Võtsin ette päris pika teekonna, mis koosnes väga erinevat liiki teedest: esmalt linnast välja suunduv lai magistraal, kus isegi külmaks kippunud ilmaga olid veel lubatud suuremad kiirused. Seejärel hea linnadevaheline tee. Ning siis korralik, aga küllalt käänuline kõva kattega kohalikum rada.

Proovisin neil hoida kiirust lubatu joonel ning võin tõdeda, et ka kitsamal ja käänulisemal teel ei tundunud Sorento suur ega kohmakas. Vastupidi: olles juba mõned head kilomeetrid läbinud, tekkis mul omalaadne hasart, mõneti lapselik rõõm sellest, et sa lihtsalt liigud, mitte et sa suundud mingi kindla sihtkoha poole, mis täiskasvanutel tavaliselt kombeks.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega