Leili metsalood | Metsavaikus ja puhas õhk
Sõitsin üle pika aja tuttavatel teedel riigimetsa vahel ning tegin peatusi. Väga vaikne oli kõik, ei linnuhääli ega metsamasinaid. Korraks põikasin läbi ka mu koduküla riigimetsast, kust olid nädalavahetusega raiemasinad kuhugi kadunud, igatahes polnud ei mehi ega nende autosid. Ka raietöödest hoiatavad sildid olid teelt ära koristatud. Järel vaid lagelangid ja tee ääres viimased palgivirnad, mis mõne päevaga sealt kindlasti kaovad.
Olen kogu aeg kartnud, et äkki jõuab riigimetsa lageraie peagi neisse männikutesse, mida mäletan enamvähem muutumatutena viimased 50 aastat. Alati lähenen sinna hingevärinaga, kartes tuttavaid metsi eest mitte enam leida. Täna veel olid ja võisin rahulikult puude vahel uidata.
Jätkuks ometi seda eestlaste ühisvara kauemaks.
Ilusad künklikud paigad, mustika-, pohla- ja seenemetsad, männikud, mis on väga vähe aastakümnete jooksul muutunud ning kuhu korilased oma rajad sisse tallanud. Ainult tüved on jämedamaks paisunud ja okstele hall habe kasvanud.
Madal päike valgustas puutüvesid ja kuuseokstel rippuvaid samblahabemeid. See kõneleb puhtast õhust ja pikalt puutumata metsast. Just need, üle 100 aasta vanused puistud on Eesti loodusväärtused, mitte ainult saeveskite tooraine. Jätkuks ometi seda eestlaste ühisvara kauemaks.
Noorendikke on igal pool ja pole kahtlust, et uus mets asemele ei kasva. Vähemalt riigimetsas. Vana metsa aga jääb üha vähemaks, selle üle muret tuntaksegi ja sõna võetakse.
