Muiste tähendas vastutus midagi üpris konkreetset. Näiteks, silla ehitanud mees pidi seisma silla all, kui seda prooviks ületasid rasked koormad. Selge pilt: koonerdades või vääriti projekteeritud sild varises mehele selga. Ta vastutas oma eluga.
Tänapäeval räägitakse palju vastutusest. Jah — oled rikkunud mõnda konkreetset seadust, tuleb karta kohut. Aga kui raatsid palgata korralikud advokaadid, võib protsess kesta nii kaua, et aegub. Päris puhtaks ei tarvitse ju nimi jääda, aga see on ka kõik.
Hoolekanderiigi tulem
Ükskõik kui palju ka vastutusest ei räägitaks, karta pole suurt kedagi. No kuidas saab vastutada tulevaste põlvede ees? Või vastutada looduse ees?
Leszek Kołakowski arutleb oma raamatus “Müüdi kohalolu”: ratsionaalselt korraldatud või ratsionaalse korralduse poole tüüriv ühiskond võtab minult ja igaühelt meist vastutuse oma elu eest, vastutuse võõra elu ja kogukonna elu eest. Kollektiivse elu kogu korraldus paistab talle sotsiaalse hoolekande kolossaalse süsteemina.
