Vastamata küsimus: Mida siis ikkagi toovad endaga kaasa uued Euroopa strateegiad „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegia?
Euroopa Komisjon avaldas 20. mail kaks põllumajandus-, toidutootmis- ja metsandussektori seisukohalt väga olulist strateegiat – „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegia. Nende strateegiate elluviimine võib meie põllumajanduse jaoks eelseisval kümnendil kujuneda üheks kesksemaks väljakutseks vaatamata sellele, et Eesti põllumajandus paistab Euroopa kontekstis positiivselt silma oma keskkonnasõbralikkusega – kasutame ju enamuse konkurentidega võrreldes oluliselt vähem taimekaitsevahendeid ja keemilisi väetisi ning suur osa meie põllumajandusettevõtjatest järgivad keskkonnasõbraliku majandamise või mahepõllumajanduse lisanõudeid.
Strateegiates seatud eesmärgid pole liikmesriikidele küll kohustuslikud, kuid juba praegu on näha, et nendega arvestatakse tugevalt ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kujundamisel. Sellist seisukohta on näiteks jõuliselt väljendanud Euroopa Komisjon lõppfaasi jõudnud läbirääkimistel ÜPP tuleviku üle.
Kulmu kergitama paneb aga Euroopa Komisjoni asepresidendi Frans Timmermansi hiljutine seisukoht, et ka piisavad rahalised vahendid nende visioonide elluviimiseks on ELi eelarves olemas.
Mõtlemapanev on, et ambitsioonikad eesmärgid käidi välja juba üle poole aasta tagasi, kuid siiani pole Euroopa Komisjon avaldanud mõjuhinnangut strateegiate rakendamise kohta. Samas on mõjude hindamine õigusloome hea tava ja põhialus. Kahjuks valitseb siiani mõjuhinnangute osas vaikus, mis mõistetavalt tekitab ettevõtjates tulevikku vaadates suurt ebakindlust, sest pole teada, mida kõik need ambitsioonikad plaanid endaga kaasa toovad?
2030. aastaks strateegiatega seatud eesmärgid anda 10 protsenti põllumaast loodusele tagasi, vähendada 20 protsendi võrra keemiliste väetiste ja 50 protsendi võrra keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist, lisaks suurendada mahepõllumajandusmaa osakaalu 25 protsendini, istutada kolm miljardit uut puud ja vähendada antibiootikumide kasutamist loomakasvatuses poole võrra kõlavad ju hästi. Kuid praegune olukord, kus puuduvad konkreetsed tegevuskavad ja toimivad lahendused, teeb põllumehed, toidutootjad ja metsaomanikud murelikuks.
Eriti, kuna me ei tea, millistele andmetele tuginedes need numbrilised eesmärgid otsustati ja mis on strateegiate rakendamise mõju meie tootmisele, keskkonnale, tarbijahinnale, toidujulgeolekule ja ekspordile.
Need ja paljud teised küsimused on täna vastuseta. Seni kuni Euroopa Komisjoni vaikib on ELi suurim kaubanduspartner USA pidanud oluliseks viia läbi ise vastav mõjuhinnang. USA põllumajandusministeeriumi (USDA) mõjuhinnangus vaadati kolme stsenaariumi – strateegia rakendamine ainult ELis, lisaks ELile ka mõnedes ELi välistes riikides koos täiendavate ELi kaubanduspiirangutega ülejäänute vastu ning nende ülemaailmne rakendamine.
Järeldused ei anna põhjust rõõmustamiseks. Kõikide stsenaariumite korral väheneb ELi põllumajandustoodang 7-12 protsenti ja seega ka põllumeeste konkurentsivõime nii sise- kui eksporditurgudel. Lisaks avaldab see olulist mõju ka väljaspool ELi, hinnanguliselt tõuseksid ülemaailmseid toiduainete hinnad strateegiate rakendamisel ainult ELis 9 protsenti ning globaalsel rakendamisel kuni 89 protsenti.
Tarbijahinnatõus mõjutab otseselt tarbijate rahakotti ja seega vähendab kogu maailma rahvastiku heaolu 96 miljardi dollari kuni 1,1 triljoni dollari võrra, sõltuvalt strateegiate rakendamise ulatusest. USDA hinnangul suurendaks toiduhinna tõus toiduga mittekindlustatud inimeste arvu maailma kõige haavatumates piirkondades 22 miljoni võrra, kui strateegiat rakendab ainult Euroopa Liit, ja 185 miljoni võrra strateegia eesmärkide globaalsel rakendamisel.
Lisaks avaldas mõttekoda Farm Europe Euroopa Parlamendi tellimusel mõjuhinnangu EL roheleppe ja ÜPP kohta. Uuringus järeldati, et strateegiate rakendamisel väheneks tavatootjate sissetulek sõltuvalt stsenaariumist 25–42 protsenti, mis on suurem kui USDA mõjuhinnangus välja toodud 15 protsenti. Samuti toodi suure murekohana välja toiduhinna tõusu mõju tarbijale, ekspordi vähenemist ning võimalikku täiendavat keskkonnamõju tulenevalt suurenenud importkauba nõudlusest, sest EL ei suuda kontrollida EL-i väliste riikide tootmisviise. Uuringus rõhutati, et enne otsuste tegemist on vaja läbi viia põhjalikud mõjuhinnangud põllumajandussektorile kaasneva mõju kohta.
Jälgides senist arutelu ELi roheleppe eesmärkide üle võib tõdeda, et need teemad on suurejooneliste keskkonnaeesmärkide varju jäänud. Kuigi Euroopa Komisjoni asepresident Timmermans on USA mõjuhinnangut kritiseerides väitnud, et see ei arvesta tehnoloogilisi muutuseid ja täppisviljeluse potentsiaali roheeesmärkide saavutamisel, siis jätkuvalt vajab tõsist tähelepanu küsimus, kuidas nende strateegiate rakendamine mõjutab toidujulgeolekut, tarbijahinna tõusu ja ettevõtete elujõulisust?
Vastuste leidmine nendele küsimustele on kriitilise tähtsusega, sest keskkonnaeesmärkide praktiline elluviimine sõltub põllumajandusettevõtete majanduslikust toimetulekust.
Põllumajandustootjad panustavad oma tegevusega iga päev keskkonnahoidu ja on valmis seda tegema ka edaspidi, et lahendada raskeid kliima- ja keskkonnaprobleeme. Keskkonnakaitsega seotud küsimused on muutunud üha olulisemaks ja kujunenud tähtsaks osaks põllumeeste argipäevast – keskkonnahoid on kestlikkuse tagamise alus. Kuid vajame selleks toimivaid lahendusi, investeeringuid soodustavaid toetusi ja piisavat üleminekuaega.
Lõpuks on ju põllumeeste töö eesmärgiks kindlustada, et meie toidulaual oleks piisavalt kvaliteetset ja mitmekesist toitu, mis on tervisliku toitumise alus.
