Õiget talve pole veel olnud. Mõned külmakraadidega ööd tõmbasid poriloigud tahedaks ja veelombid jäässe, aga madal taevas ja soe uduvihm kuulutasid, et talv ei taha veel tulla.

Ees ootavad mustad jõulud ning kui ilmaennustusi uskuda, siis ka soojad ja niisked ilmad. Oleks vaid valgust rohkem.

Selline aeg sobib neile metsaelanikele, kes talveks siia paigale on jäänud või põhja poolt tulnud lindudele. Händkakk, kes end minu lähedalolekust häirida ei lasknud, on üldiselt kohalik asukas, samas võib toidunappus või sügav lumi neidki linde põhja poolt meie maile rändama sundida.

Külma suured kakud ei karda, pigem on talviseks mureks toidunappus, mille võib põhjustada paks lumekiht, mille alt on keeruline händkaku peamisi saakloomi, uruhiiri, kätte saada. Sellest, kuidas 2009 sügava lumega kevadtalvel kakud nälga surid, olen kunagi ka siin blogis kirjutanud. Õhtul istus kakk külavahel kase otsas, hommikuks oli maja ukse ees õunapuu all surnuks külmununa maas.

Sellest kakust on mul topis teha lastud. Hõljub jõhvi otsas lae all ja jälgib, mida ma siia kirjutan. Topisemeistri sõnul olid kakust järel vaid luud, kõõlused, nahk ja suled. Suri nälga.

Selle talve algus on metsaelanikele helde olnud. Toitu leidub ja pakast pole olnud. Kas kakkudele sobivat toitu, hiiri, looduses piisavalt elutseb, ma kinnitada ei julge. Kahjuks väiksemaid linde, näiteks tihaseid, keda kakud samuti jahivad, tänavu sel määral küll näha-kuulda pole nagu aastate eest. Ja mitte ainult tihaseid, vaid kõiki väikseid talvituvaid linde on meil varasemast vähem. Muutused elurikkuses on viimaste aastatega süvenemas.

Hilissügis ja talve algus on aeg, mil ka päevasel ajal võib kohata muidu öise eluviisiga händkakkusid ehk öökulle. Ja kui õnnestub neid ööhämaruses huikamas kuulda ning ei tea ega näe, kellega tegu, võtab kõhedaks.