Kuidas te suhtute sellesse, et kõik see sotsiaalne suhtlemine, mis inimesest inimese teeb, on nüüd viirusehirmus sisuliselt keelatud?

Ma tahaksin väga öelda, et see läheb mööda, vaktsiinid juba tulevad. Aga ma ei saa. Me oleme palju mõelnud – hea küll, mina olen mõelnud – sellest, millisel hetkel ja kuidas me hakkame päriselt aru saama, et oleme selle planeedi ära rikkunud. Kuidas see taju tuleb?

Inimese loodud ülikiirelt muutuv keskkond hakkab kuidagi andma niisuguseid mõjusid, mis võivad väljenduda ka selles samas viirusekriisis. Inimese mõju meie planeedile. Sellepärast ma ei ütlegi, et ärge muretsege, see läheb mööda.

Kas meie arusaamine inimeste õigustest on juba jõudnud sinnamaale, et planeet ära päästa? Loodusseadused on elu säilitavad, inimese omad piiravad.

Sellega ma ei saa nõus olla. Üks teema, millega ma käin ja veenan oma kolleege mujal riikides, on arukas, lubav seadusruum, selle kujundamine.

Te ei ole seda väga kindlalt välja öelnud, et te teist korda ei kandideeri?

Ma tegelikult elan juba 1999. aastast hästi lihtsa loosungi all: kui minu riigil on mind vaja, siis minu riik ütleb seda mulle. Ma ei ole oma riigile kunagi “ei” öelnud.