Laeva trapil anti igaühele päästevest. Valitses imelik vaikus. Naine minu vastas mudis käte vahel palvehelmeid. Mees tema kõrval oli valge särgi väel ja särgi peal olid verepritsmed. Paar naist tihkusid vaikselt nutta. Mina ei saanud mitte millestki aru…

Laeva kõik aknad olid lahti, aga ruumis oli juba õhupuudus. Ja siis saabus pimedus! Kuna päikesevalgus kadus sekundiga, siis olin kindel, et meie praam ei liigu enam kuhugi. Aga valjuhäälditest kostus kapteni hääl…

“Lugupeetud daamid ja härrad! Püsige rahulikud, meie oleme väljaspool ohtu,” teatas kapten ja praam hakkas vaikselt liikuma.

Tähendab keegi seal väljas pidi olema ohus.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega