Leili metsalood | Inimene ja mets
Valisin pildi oma metsa noortest kuuskedest, tulevikupuudest. Need on 17 aastaga nii suureks ja kõrgeks kasvanud, et nende vahel liikuma pääseb vaid keskele jäänud vahekäiku mööda, kunagist oksavaalu pidi. Istutamise ajaks polnud seal enne kasvanud ja küttepuudeks raiutud leppade oksad veel vaalus ära kõdunenud ning taimi sinna siis ei saanud panna. Nii see vahekäik jäigi.
Nüüd saabki ainult mööda vahekäiku liikuda, sest kuused kasvavad nii tihedasti, et nende alt pääseb ainult käpakil läbi. Eks noil aastatel saigi taimi tihedalt istutatud. Ega seal ka põdrad või metskitsed mahu liikuma, selline tihe kuusenoorendik kasvas.
Kes praegu üldse usuks, kui kirjeldaksin, kuidas paar-kolm aastat pärast kuusetaimede istutamist tuli mitmel talvel sõdida metskitsedega, kes asusid rüüstama lumest välja ulatuvaid rohelisi kuuselatvu. Muud toitu loomad paksu lume alt enam kätte ei saanud. Ka pildil olevatel kuuskedel hammustati ladvakasvud ära, õnneks pärast põdemist kasvatasid puud siiski uue ladva.
Metskitsi oli noil aastatel mitmekümne pealistes karjades, mitte paari-kolmekaupa nagu praegu vahel õnnestub näha. Kümne aasta tagused paksu lumega talved hukutasid enamiku kitsedest ning taastunud populatsioon selliseid metsakahjustusi pole enam tekitada suutnud.
Sellest ajast ja kogemusest oli kasu ka, sest metsaomanikud õppisid ulukitõrjevahendeid nii kuuse- kui männitaimede kaitseks kasutama. Õppisin minagi. Tänapäeval ei ole ulukikahjustused okaspuukultuurides vist enam probleemiks, igatahes pole sellest omal ajal paljuräägitud teemast kuulda ega lugeda.
Loo lõpetuseks tahan öelda, et mul on erametsaomanikuna olnud võimalus läbi elada erinevaid aegu, katsetada ja õppida, teha ise füüsilist tööd, palju looduses liikuda ning mõelda metsa, looduse ja inimese vaheliste suhete üle.
Tõmblemise ajad on selja taha jäänud. Loodusel on omad reeglid ja kui neist kasvõi osake selgeks saab, taltub ka inimese ahnus ja rahutu meel.