Olen mõelnud, kui suur väärtus on olnud elada maal ning näha ja elada läbi muutusi maastikes, metsades ja looduses üldse. Kui need on talletatud inimese mällu, saab endisaegseid pilte sealt vajadusel üles otsida. Elatanud inimese eelis noortega võrreldes ongi mälupildid oludest, inimestest ja maastikest ajal, mida nooremad ei saanudki näha.

Kümme aastat pole teab mis vahemaa tänase ja tollase aja võrdlemiseks. Ometi kipub inimese mälu tuhmuma ja kui ka küsida pole enam kelleltki, siis tulevad appi vanad fotod või kirjatükid.

Suur väärtus on olnud elada maal ning näha ja elada läbi muutusi maastikes, metsades ja looduses üldse.

Pidasin alates 2004. aastast päevikut ja 2008ndast tänaseni olen metsalugusid Maalehele kirjutanud. Päeviku ülestähendusi on tagantjärele endalgi huvitav lugeda, sest need on isiklikud, ausad, inimesi, rahaasju, kohtumisi ja metsatöid puudutavad.

Maalehe veebis ilmuvaid pilte valides ja lugusid kirja pannes olen viimasel ajal hakanud ka sõnu valima, sest minu arusaamad elust, loodusest ja metsast ei pruugi praegusesse aega enam sobida. Uuenev ajastu tundub teisigi metsast kirjutajaid kammitsevat, justkui valvaks neid kõrgemal seisev tsensuur ning metsast kirjutajaid on hakatud soosituteks ja ebasoovitavateks lahterdama? Olen jälginud, kuidas kõik vähegi kriitilisi mõtteid sisaldavad metsateemalised lood kaovad väljaannete veebist vaat et samaks õhtupoolikuks, nädalate kaupa aga ripuvad täismahus nähtaval metsateemalised reklaampostitused.

Õnneks on meil, vanematel inimestel, kes metsa ja loodusega lähemalt seotud ja mäluraasuke ka alles, lubatud iseseisvalt mõelda ka alanud aastal.