| Piibujutt | Kehra |
Praegusel ajal on veterinaarabi üsna kättesaadav, ehkki mõnele inimesele rahaliselt üle jõu käiv, kuid eelmise sajandi sõjajärgsel ajal polnud seda peaaegu ollagi.
Vahel tulid appi inimesetohtrid. Nii juhtus ka Kehras, kus polikliinikus praktiseeris kohaliku rahva hulgas hinnatud doktor Lužkov, kelle esivanemad olid Eestis elanud juba tsaariajal ja kes oli säilitanud erilise, mitte tavapärase vene aktsendi.
Ükskord kutsus teda appi alevi servas elanud tädike, kelle siga oli andnud märku oma väga viletsast tervisest. Ei söönud ega joonud, vaid külitas inisedes maas. Lužkov tuli ja pani diagnoosi – song, tuleb opereerida. Perenaine noogutas. Abilised hoidsid patsienti kinni ja doktor avas oma koguka „tööriistakohvri“. Järgnesid narkoosisüst ja lõikus. Operatsioon õnnestus – song sai lahti harutatud. Aga oh häda – narkoosi toime kadus ja kärssnina kargas püsti, soolikad mööda maad lohisemas. Assistendid püüdsid patsiendi kiiresti kinni ning ta sai uue tuimastuse. Doktor toppis saepurused soolikad kõhtu tagasi, õmbles haava kinni ning rahustas perenaist: „Ei oole viigga, siigga kõvva loom, eelab veel kaua.“
Möödus mitu kuud. Doktor Lužkovi vastuvõtule tuli sama emand. „Noh, mis kaebus, kõht kinni-lahti?“ oli doktori tavapärane vastuvõtu algus. „Tulin lihtsalt tunnistama, et seesamune siga ei elanudki väga kaua, jõulud tulid peale.“ Ja õnnelik naine ulatas tohtrile pakikese verivorstidega.
